HIRMU - ANTS Hirmu - Antsul on hirmust irvitavad hambad ja suured punnis silmad. Ta tuli tasahilju tuppa kui tigu, majatäis nägemusi kaasas, ja hakkas päevaseid rõõme ründama. Muutis õitsva õunapuu varju laes roomavaks nõiaks, tipa - tapa astuva kiisukese tatsavaks tiigriks, norskava isa puuris möirgavaks lõviks ja rahulikult vilistava ema sisisevaks ussiks. Tõmbas voodiotsale kollikindad kätte, et need saaksid magaja varbaid venitada. Ise ronis Hirmu - Ants koos öövaimudega voodi alla itsipidu pidama ja minu hirmuhigi koguma. Kui ma viimaks Hirmu - Antsu suurtesse punnis silmadesse vaatasin ja neis omaenda hirmu ära tundsin, hakkasin laginal naerma. Selle peale pöörasid ema ja isa teise külje, kiisuke keksis voodi alla nurru lööma ja õitsev õunapuu läks akna taha edasi õitsema. Mina aga ei kartnud enam üldse pimedat ja jäin rahumeeli magama.
Helle Laas. Unistame ümber. - Tallinn: Eesti Raamat, 1980. - Lk. 18 - 19. |