HÄDAS KUULMISEGA
Erika Esop

Mart ilmus köögiuksele.
“Nüüd sa alles tuled! Ma hüüdsin sind mitu korda!”
Mart seisis ja vaikis. “Sa ei kuulegi või?” kordas ema valjemini.
“Nüüd kuulen küll!” vastas poiss.
“Aga enne ei kuulnud?” usutles ema.
“Ei,” tunnistas Mart, märgates ema kõnetoonis muudatust.
“Issand küll!” ahastas ema valjusti. “Seda olen ma juba mõnda aega märganud. Sa siis tõesti ei kuulnud enne?”
Mart muutus valvsaks. Ta oli ehitanud parajasti klotsidest maja, niisugust koolimaja, nagu isa päriselt ehitab. Aga kuidas sa ütled emale, et kuulsin küll, aga ehitamine oli pooleli ja tahtsin selle lõpetada. Ja ta raputas pead.
“Seda ma kartsin!” muutus ema murelikuks ja unustas samas, et tahtis käskida poissi viia prügiämber välja. Ta võttis ise ämbrisangast kinni ja ütles otsustavalt: “Homme viin su arsti juurde. Tuleb su kõrvu arstile näidata.”
Arst oli tüsedavõitu hallipäine mees.
“Istu siia,” näitas ta poisile istumiskoha kätte. Istus ise Mardi vastu ümmargusele toolile. “Keera parem pool!” ütles ta siis.
Mart keeras pead. Arst uuris kõrva väikese toruga. Enne üht, siis teist kõrva ja ütles: “Korda, mis ma ütlen!” Ja näidates käega toa keskele, lisas: “Mine seisa seal!”
“Mine seisa seal!” kordas Mart.
“Hm!” tegi arst ja kortsutas laupa. Õde teispool lauda muigas.
“Tõuse toolilt, mine toa keskele ja kuula sealt, mis ma sulle ütlen. Kui kuuled, korda!” õpetas arst. Ja kui Mart tõusis, sõnas arst õele tasakesi: “Teeme õige loputuse!” Mart, kes oli jõudnud parajasti kättenäidatud kohale, kordas: “Teeme õige loputuse!”
“Seda pole sul vaja korrata,” muutus arst pisut närviliseks. “Korda nüüd!” ja ta sosistas: “Kuusteist!”
Mardile paistis arst kangesti naabrionu moodi olevat. Ka hall pea oli tal samasugune. Naabrionu aga ei kuulnud hästi ja Mart kartis, et sama viga võib ka arsti vaevata, ega ta siis muidu kõrvaarstiks hakanud. Pealegi oli vahemaa arsti ja Mardi vahel üsnagi pikk. Sellepärast hüüdiski Mart hästi valjusti: “Kuusteist!”
“Nii kõvasti pole vaja!” ütles arst ja sosistas: “Kaks.”
“Tähendab, kuuleb,” rõõmustas Mart ja sosistas püüdlikult hästi tasa, “kaks!”
“Mis sa ütlesid?” ei kuulnud arst ja siis hakkasid mõlemad, nii arst kui õde, naerma.
Nüüd muutus Mart tõsiseks. “Mind naeravad,” mõtles ta, “äkki mu kõrvad ongi haiged ja ma kordasin valesti,” ja Mart hakkas närveerima.
Õnneks aga lõpetas arst kohe naermise ja ütles: “Pole sul häda midagi! Pese ainult kõrvad puhtaks! Seekord teeme meie seda sinu eest!”
Ja valges kitlis õde võttis kätte suure pritsi.

Erika Esop. Valge peaga poiss. - Tallinn: Eesti Raamat, 1983. Lk. 25 - 27.