|
VÄIKEVEND JA KARLSSON EESRIIE ÄRA
Lava keskel vahesein, mis eraldab elutoa ja Väikevenna toa. Elutoas peegel, riidenagi, diivan, laud. VV toas akna all laud, tool; veel voodi ja riiul. Väikevend istub oma toas laua taga, ema puhastab ja plaasterdab ta nägu. EMA: Ütle mulle parem, kas ei saaks päris ilma kaklusteta. Lõppude-lõpuks võib iga vaidluse lahendada sõnadega. Sa kaklesid Kristeriga täiesti tarbetult. Te oleksite sama hästi võinud aruka mõttevahetuse abil välja selgitada, kellel on õigus. VV: Arvad sa? (põrnitseb emale otsa). No kuula siis. Krister ütles mulle:“ Ma võin sulle tuupi teha,“ ja siis ütlesin mina: „Tühja sa võid...“ Kas sa oskad mulle nüüd öelda, kuidas me oleksime selle asja a r u k a m õ t t e v a h e t u s e abil lahendanud? Ema ei vasta midagi. Raputab vaid kurvalt pead. VV: Ja üleüldse, sul on hea rääkida! Sinul, ema, on isa ja isal oled sina, Bosse hoiab Bettaniga ühte, aga minul pole mitte kedagi, isegi koera ei ole, (ohkab) ei ole. EMA: Kallis Väikevend, sinul oleme ju me kõik.(teeb pai) VV: Midagi ei ole te mul.(tõmbab pea ära) Ema võtab käärid ja plaastri laualt ja läheb ohates ära. VV kuuleb põrinat. Karlsson „lendab“ mööda mitu korda. Lõpuks piilub aknast sisse. KK: Hei hopsti! Kas tohib natukeseks maanduda? VV: Mi-mi-mis! KK: Mis mis, lase maanduda, kas sa ei näe, et ma olen väsinud? VV: Ma-maanduge, palun. (ise taganeb voodini ja istub vaikselt) Karlsson sätib end lauale istuma. See-aeg küsib VV viisakalt. VV: Kas raskeks ei lähe niiviisi lennata? KK: (tähtsalt) Minul mitte. Minu jaoks pole see sugugi raske. (saab korralikult istuma) Sest ma olen maailma parim kunstlendur. (takseerib silmadega ülevalt alla VV-d) Aga ma ei soovitaks mõnel põhukotil sellega katsetada. Nõnda... (viskab laual oleva paberi aknast alla) Jätkame juttu. Mis su nimi on? VV: Minu? KK: Ega ometi minu! Sinu! VV: (aralt) Väikevend. KK: (osatab)Vä-vä-väike! Ei, tuleb niimoodi öelda (tõuseb otsustavalt püsti ja teeb käega suure kaare). Minu nimi on Karlsson Katuselt. Vot! (istub tagasi) Kujuta ette, kui erinevad võivad olla nimed. Sina võid mind lihtsalt kutsuda Karlsson. Hei hopsti, Väikevend! (Tõstab tervituseks käe) VV: Hei hopsti, Karlsson!(VV tervitab vastu) KK: No nii, jätkame jutuajamist. Kui vana sa oled? VV: Seitse aastat. KK: (kohkunult) Seitse! VV:(ehmunult) Mis siis? KK: (kavalalt) Ma arvasin, et kaheksa. No mis sa mind vaatad! Mispärast sa ei küsi, kui vana mina olen? VV: (virgudes) Palun vabandust! Kui vana sa oled? KK: (uhkelt) Ma olen väärt sell. Mees oma parimates aastates! VV: Jaa, aga missugused need parimad aastad on? KK: Kõik, vähemalt kui asi minusse puutub.(hüppab püsti) Ma olen ilus, väga tark ja parajalt paks mees oma parimates aastates. Kuule, aga nüüd hakkame hullama, see tähendab tembutama. Vaatab toas ringi ja näeb aurumasinat. Tormab selle juurde, hakkab mängima. VV: Seda ei tohi ilma isata teha! KK: Kas isa või Karlsson Katuselt. Maailma parim aurumasinist on Karlsson Katuselt, ütle seda oma isale. Ma pean kontrollima kaitseventiili. Alati peab neil masinaial kontrollima kaitseventiile. Käib põmakas. KK ja VV lendavad istuli. KK(lõbusalt) : Läks pihuks ja põrmuks! Voh! Pihuks ja põrmuks! VV: (ehmunult) Pihuks ja põrmuks, aga mis ema ütleb! KK: Noh ema, ema! See on tühi asi ja pealegi toon ma sulle homme mitu tuhat aurumasinat! Hakkame nüüd tembutama! VV: (raputab pead ja vaatab oma aurumasina tükke) Aga kuidas isa nüüd pahandab. KK(jääb mõttesse): Isa! Ma parem lähen nüüd. Mootor turtsub. Lähen töökotta ja lasen ennast õlitada. Võiksin seda ise teha – ma olen maailma parim motorist, aga mul ei ole aega. Lendab läbi akna minema. Tuppa tulevad jooksusammul ema ja Bettan. EMA: Mis siin on juhtunud? VV: Rahu, ainult rahu! (lööb tähtsalt käega) Tühi asi, pole kõne väärt nagu ütleb Karlsson Katuselt. EMA JA BETTAN: (koos) Kes!? VV: Karlsson – maailma parim aurumasinist! Ema võtab VV õlgadest kinni ja paneb nurka. Õde vaatab see-aeg aurumasinatükke. EMA: Seisa nüüd natuke siin ja mõtle. VV: (torisedes) Ja, ja ta nimi on tõesti Karlsson ja ta elab katusel ja ta toob mulle homme tuhat aurumasinat! BETTAN: (uurib katkist aurumasinat) Ei vennas, oma tegude eest tuleb ikka ise vastutada ja mitte veeretada oma süüd mingisugusele Karlssonile. EMA: Ja keda pole üldsegi olemas. VV: Muidugi on ta olemas ja lennata oskab ta ka. BETTAN: Ma annan sulle ühe krooni, kui sa mulle teda homme näitad. VV: (jääb mõttesse) Homme ta vist küll ei tule, sest ta peab minema töökotta ennast põhjalikult õlitama. BETTAN: No näed siis! ( lööb käega, naerab ja lahkub). EMA: Oh, sind ennast oleks tarvis põhjalikult ära õlitada, päris põhjalikult.(sakutab õrnalt VV-d kõrvast) Väikevend näpib nurgas seisvat ratast, silmad maas. Ema hakkab ka minema. VV: (haarab emal käest) Kuule, ma tahtsin ammu küsida, et kui mu vend suureks saab, võtab naise, vanaks jääb, ära sureb, aga kas siis mina pean tema vana naise ära võtma? EMA: Kus sa nüüd äkki selle peale tulid? Miks sa nii arvad? VV: Ma saan ju endale kõik tema vanad särgid, uisud, jalgratta ja kõik mu. EMA: Luban sulle, et tema vanast naisest sa pääsed. VV: See on hea, aga üldse tahaks ma hoopis parema meelega koera kui naist. Ema ohkab ja lahkub. Aknaavasse ilmub Karlsson. KK: Rahu, ainult rahu! (Läheb kapi pealt moosi sööma) Hei hopsti, Väikevend! VV: Hei hopsti, Karlsson! Aga Karlsson, ema on mul kõvasti ära keelanud puudutada moosi toidukordade vahepeal. KK: Kui vastik sa võid olla, kui maailma kõige haigem inimene võtab paar kolm lusikatäit moosi. VV:(murelikult) Sa oled haige? KK: (viskab ennast voodile) Jaa, mul on maailma kõige kõrgem palavik, kui teada tahad. Tead mis, sa pead olema mulle emaks. Küsi nüüd, kuidas ma ennast tunnen ja ma vastan, et ma olen maailma kõige haigem inimene ja mulle ei ole midagi vaja peale tohutu suure tordi, suure kreemirulliku või mingisuguse ülisuure kommituutu ja kõik. Mis sa seisad, hakka ravima. VV: Aga mul ei ole mingit rohtu sulle anda. KK: Mis rohtu, mis rohtu! Sul on ju see! (näitab moosipurki) VV: Aga kas see siis aitab? Väikevend annab lusikaga moosi, KK lükkab lusika jälestustundega tagasi, haarab purgi ja kummutab tühjaks. Kargab püsti. KK: Ime on sündinud! Sõber päästis sõbra elu! Hakkame nüüd tembutama! Kostab Bettani hüüdmine. BETTAN: (lava taga) Väikevend, Väikevend! KK: Oi, ma pean nüüd minema ja tingimata oma maja üle vaatama! Tulen umbes kell kolm või kell neli või kell viis, aga mitte üks minut enne kuut!(Läheb) BETTAN (lavale): Väikevend, kas sa ei kuule! Kuule, tahad teenida kolm krooni? VV:(raputab pead) Kolm on liiga vähe. Kõik on praegusel ajal nii kole kallis. Mis sa arvad, kui palju maksab näiteks üks viiekroonine jäätis? BETTAN: (muigab)Hea küll, saad viis krooni. Sa ei pea mitte midagi tegema. Ma tahan ainult, et sa ühte asja ei t e e k s. VV: Mida ma teha ei tohi? BETTAN: Pelle tuleb külla. Sa ei tohi täna õhtul meile oma nägu näidata. VV: (noogutab) Missugused kõrvad tal on? Kas need on peast niisama palju eemal, nagu sellel poisil, kellega sa enne käisid? BETTAN: (haarab peast ja jookseb minema karjudes) Ema!!! VV: (torisedes) Istun oma toas ja võid kindel olla, et täitsa tasuta. Ma pole nii loll sinu pellede järele. Ma võiksin ise maksta viis krooni, et mul neid näha ei tarvitseks. Tuleb mootorimürinal Karlsson VV: (rõõmsalt) Hei hopsti, Karlsson! KK: Hei hopsti, Väikevend ! Mis uudist? VV : Ah! (lööb käega) Ema ja isa läksid kinno ja Bettan on oma uue poisiga varsti siin ja mina lubasin, et ma ei lähe elutuppa. KK: Karjuv ebaõiglus! Aga küll ma midagi välja nuputan – ma olen ju maailma parim nuputaja! Kuidas sa täpselt lubasid? VV: Ma lubasin elutoas mitte oma nägu näidata. KK: Ah-aa (mõtleb) Seal ta ongi!(näitab rõõmsalt tekile voodis) Üks tekk! (haarab voodilt teki) Ega Bettan ei öelnud midagi selle kohta, et ta ei taha elutoas telki näha. Iga inimene on rõõmus, kui ta näeb elutoas telki, eriti veel valgusega telki. Karlsson haarab riiulilt taskulambi. Lavale tulevad tantsides Bettan ja Pelle. Bettan keerutab ennast diivanile ja kutsub käeviipega Pellet. See tuleb häbelikult ja istub Bettani kõrvale, temast võimalikult kaugele. VV ja KK liiguvad teki all nende poole, näidates tuld taskulambiga. KK: (sosinal) Rahu, ainult rahu! (liiguvad) PELLE: Sa meeldid mulle, Bettan.(istub lähemale, vaikus) BETTAN: Tõsi või?(istub lähemale, vaikus) PELLE: Bettan, kas ma meeldin sulle?(istub nii lähedale, kui saab, vaikus) Siis suunab KK taskulambi neile. Poiss kargab püsti, Bettan karjatab. VV ja KK jooksevad naerdes VV tuppa. VV lööb Bettani nina ees ukse kinni. VV: (ukse tagant) Selge, et sa talle meeldid. Miks ei peaks meeldima? Bettanile meeldivad k õ i k poisid, tõsijutt! BETTAN: (vihaselt) See on mu vastik väike vend! Aga ta pärast saab! (haarab Pellel käest) Tule! (tirib poisi lavalt ära) KK: Soh, sellega on nüüd kombes. Tule, läheme tembutame natuke katustel ka. KK ja VV lahkuvad akna kaudu.
II PILT Väike muusikaline paus. Pärast seda tulevad ema, käes ajaleht, mida ta murelikult loeb ja Bettan, kes teda kuulab. EMA: No nii, juba on jõutudki avaldada. (loeb)“ Vajatakse kasvatajat poisikese juurde.“ Oh jah, aga ma pean minema oma tervist parandama ja teie juures peab peale isa veel üks täiskasvanu olema. Nii on lihtsalt vaja. (jääb mõttesse) Aga võib-olla on Karlsson tõesti olemas? BETTAN: (raputab pead) Nüüd läheb asi alles põnevaks. Meil on Karlsson ja koduabiline, kes võivad mürgeldada nagu ise tahavad. EMA: (kohkunult) Oi ei, koduabiline ei tohi Karlssonist midagi kuulda! Uksekell. Väikevend jookseb rõõmsalt avama. VV: Karsson, see on kindlasti Karlsson! Sisse astub koduabiline tolmuimeja ja kotiga. Teeb autiiru. MS: Nii, nii, väga hea (takseerib Väikevenda, see tormab enda tuppa, ema järgi, toob ära). No pole viga, mina teen tast veel inimese. (tutvustab ennast emale) Preili Sokk. Ää-ää Sokk. (laseb mantli Bettanile sülle kukkuda) Teie tähendab kuulutasite, et vajate majapidajannat, kes oleks (edvistab peegli ees) aus ja lisaks ka hea iseloomuga. Vaat´ see olen mina! EMA: Kuid me otsisime ju kasvatajannat. MS: (otsib tolmuimeja otsaga) Keda on siin vaja kasvatada? (vaatab vaheldumisi Bettanit ja VV-d) EMA: Ma loodan, preili Sokk, et te armastate lapsi. MS: Mm, kuidas teile öelda – meeletult ......kui nad on hästikasvatatud. EMA: Ma ei tea öelda, kuivõrd hästikasvatatud meie Väikevend just on..... MS:... Aga ta saab selleks! Andke ainult aega, ma olen ennegi lastega tegemist teinud. Sokk imetleb ennast peeglist, Väikevend vahib Sokku. Ema ja Bettan vaatavad kaastundlikult VV-d. MS: Minge, minge rahulikult oma asjatoimetustele ja ma annan sõna, et varsti ei tunne te seda (näitab näpuga VV-le) last ära. Ema ja Bettan lahkuvad. Sokk rühib laua taha, võtab kotist kuklid, paneb lauale, otsib tolmuimejale kohta. VV võtab kukli ja hakkab hammustama. Sokk sihib tolmuimeja toruga VV-a . MS: Kukkel siia, vahepeal söömine rikub isu (pistab suhu). Esiteks lähed sa magusast paksuks. Teiseks käi magama - ma ei taha siin näha mingeid jõnglasi. (lükkab VV teise tuppa) Kolmandaks tee koolitööd. Mis siis veel vaja on, (mõtleb) oh, see kasvatamine on piin! Ah jaa, tuli meelde, pese käed puhtaks. (läheb laua taha kukleid närima) VV: Aga milleks, süüa pole ju midagi!? Mootorimürin ja tuleb Karlsson aknast sisse. KK: Hei hopsti, Väikevend! VV: Hei hopsti, Karlsson, kui tore, et sa siia lendasid! KK: (vihaselt) Lendasin? Mõtle, mida sa räägid. Kas selle riistapuuga saab üldse lennata? (vajutab nuppu ja ei midagi) Näe, ei midagi! Mul oleks vaja tankida. Üks vahukooretort kõlbaks selleks küllalt. VV: Aga torti meil just ei ole. KK: Mis, hulluks läksid või? Kallis sõber tuleb külla, lendab üheks minutiks siia ja teil pole torti! VV: Aga ma ei teadnud, et sa tuled. KK: Mida sa üldse teadsid! Sa pidid lootma, kõigest jõust lootma! VV: Aga vahest sa tahad ehk praetud vorsti? KK: Ah, praetud vorsti! Selles majas õpid sa ka igasugust jõledust sööma. (teeb nüüd rõõmsa näo, sätib põrandale istuma) Too vorst lagedale! VV: (Tahab minna, aga siis meenub) Aga ma olen luku taga. KK: Mis, luku taga! Miks? VV: See meie uus majapidajanna on lihtsalt nagu miskit sorti majasokk. (hakkab nuuksuma) KK: (tõuseb püsti) Kuule, ära ulu! (omaette) Kes see majapidajanna veel on.... (kõvemini) Rahu, ainult rahu! Arva ära, kes on maailma parim majasoku taltsutaja? VV: (õhinal) Kes? (pühib pisarad ära) KK: No muidugi mina! Karlsson sosistab VV kõrva, naeravad ja ronivad mootori surinal aknast välja. Sokk kuuleb põrinat ja tuleb vaatama, kuklikauss käes, leiab tühja toa. Paneb kuklid VV lauale. MS: Armas Mooses! Poiss, kus sa oled, kus? Ah seal! (läheb voodi juurde). Roni kohe välja! (tõmbab voodi alt saapa) Saabas on, aga last selle sees .... ei ole. (paneb käe silmadele) Kuku! Väikevend tuleb see-aeg, kui Sokk voodi all vaikselt läbi akna tagasi ja istub toolile. Karlsson haarab kuklid, ammuutab ja kaob elutuppa. Sokk ehmatab, tõuseb, näeb Väikevenda ja siis märkab, et kauss on kadunud. MS: Armas Mooses, kus on mu saiad? Kas need võisid olla tuvid? (vajub voodile) VV: See hääl kuuldus küll rohkem lehma moodi. Vahest lendab siin täna ringi mõni lehm, kes saiu armastab. MS: Ära räägi rumalusi ja üleüldse, kus sa olid? VV: Me lendasime Karlssoniga natuke ringi. MS: Mis moodi lendasite? Ka – ka... Ja kas nii nagu linnud või (lehvitab kätega)? Nii, väga hea (katsub oma laupa), pean otse kohe, pean kohe tilku peavalu jaoks, ei ....peavalu vastu võtma. Sokk otsib kotist tablette. Tema taha ilmub suriseva mootoriga Karlsson, laualina ümber. Sokk jääb surinat kuulama. MS: Miski sumiseb, (vaatab ringi) kedagi..... Sokk läheb Väikevenna tuppa. KK jääb ukse taha peitu. MS: Ma ei saa sellest enam aru! Mitte midagi ei saa. VV: Ärge sellepärast kurvastage, kõik ei saa ju olla ühteviisi andekad. MS: (vaatab arusaamatult VV otsa) Ah, mis! (lööb käega) Kallis laps, ütle mulle, kas tead, kumb kõrv mul pilli ajab? VV: Mm...parem. MS: Sa arvasid valesti (silmnähtavalt läheb juhmimaks) Mõlemad! (tuleb lava äärde, ütleb saali) nüüd läksin vist lolliks! Võtab põrandalt palli, lahkub toast palli põrgatades) LA-la-la, la-la-la lolliks läksin ma! Karlsson, lina ümber, kollina ta taga. Võtab hellalt käest. KK: Proua! MS: (ei vaata taha) Mina olen muide preili! KK: Palun, olge aga pealegi (keerab Soku ringi) Tervitus maailma parimalt motoriseeritud tondilt! MS:( karjatab, pöörab KK selja) Mulle öeldi, et ei tohi hommikust õhtuni televiisorit vaadata. Näed, nüüd ongi käes! Karlsson haarab uuesti käe. VV vaatab seda kõike nt. laual jalgu kõigutades ja naerdes. MS: Üldiselt.......ma kardan. (kõkutab naeru) KK: No saame siis tuttavaks, Vaasalinna Väiketont! MS: Pole vaja, ma ütlesin, et ma kardan... (lükkab edvistavalt käe ära) KK: No mispärast siis? Ma olen motoriseeritud, metsik ja ilus. MS: Ma lihtsalt kardan, ma kardan tonti. (jookseb käed silmade ees ära) KK: Kuhu ta siis jooksis? Traaviv majasokk niisugune! (poeb solvunult lina alt välja) Mina nii ei mängi! (VV-le) Äkki läks tõesti hulluks? MS:( lava tagant Soku hääl) Halloooo! Kas televisioon kuuleb! On see viirastuste osakond? Kas teate, minu juurde lendas üks suurepärane viirastus. Sõitke ruttu siia! Tahan sellest kogu maailmale rääkida! VV: (hüppab laualt maha) Sain aru! Tead Karlsson, ta tahab pääseda televiisorisse. KK: Tema, televiisorisse? Mis, kas see suur lahmakas, see majasokk, mõtleb, et ta saab ronida nii väikesesse purki! Sellest ei tule midagi välja. Kui just teda neljaks kokku ei panda. Kust kohast ta õieti mõtleb sisse pugeda? VV: Jälle ei saanud sa midagi aru! Luba, ma seletan sulle kõik uuesti ära. KK: No lase tulla.
Istuvad voodi peale ja VV tahab hakata seletama. Sokk tuleb ja näeb Karlssoni. MS: Sa armas Mooses! Lubage, kes see siis on? KK: (tõuseb uhkelt püsti) Aga muidugi Karlsson, kes elab katusel! Üks ilus ja ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. (teeb kraapsu ja kummardab) MS: Mis!? Lubage, kas teie vehkisite sisse minu kuklid ja sumisesite mul kõrvus? KK: Avameelselt öeldes, mina jah. Sokk haarab klopperi ja läheneb Karlssonile ähvardavalt. MS: Välja, sa vastik väike kuklivaras! KK: (rõõmsalt) Hoi-hoi, nüüd läheb lahti! Teevad paar tiiru tagaajamist. Äkki jääb KK seisma ja keerab järsku ringi. KK: Seis! Rahu, ainult rahu! Teil hakkab piim üle ajama! MS: (jääb järsult seisma) Ole vait, kui minuga räägid! (tahab edasi tormata, aga seisatab uuesti) Tõesti, piim ajab üle.(juba läheb ukse poole, jääb seisma) Aga lubage, missugune piim. Mul ei ole pliidil mingit piima! Karlsson haarab vaasist lilled ja ulatab MS-le. See rahuneb maha, naeratab häbelikult.
MS: (lille ei võta, paneb käed puusa ja lõbusalt) Juba jälle norisite, võrukael! Aga küll on kahju, et te viirastus ei ole. Mul polegi nüüd midagi televiisoris rääkida! KK: Kuidas ei ole? Aga mina – ma olen maailma parim televiisoris rääkimiseks. (paneb lille hambusse) KK: (laskub MS ette põlve peale ).Kas tohib üks maailma kõige parem tants paluda. MS: Sa armas Mooses! No ühe võib. Hakkavad tantsima, nt. tangot ümber lava küljekardina. Uksekell. (siis, kui nad ei ole laval) Möll jääb katki. Väikevend tõuseb voodilt ja jookseb avama, tirib ema ja Bettani kättpidi sisse. VV: Küll on tore, et te tulite! Teate, Karlsson on siin. Lähme, ma teen teid lõpuks temaga tuttavaks. Vahepeal tuleb VV akna juurde silmi pühkiv Sokk, jääb igatsevalt aknasse lehvitama. Teised jõuavad VV tuppa. EMA: Noh, Väikevend, kus see Karlsson siis on? BETTAN: Jah, kus ta on? MS: (kurvalt, silmi pühkides) Ära lendas – aga ta lubas tagasi tulla. (igatsevalt aknast välja) Rahu, ainult rahu! Väikevend, ema ja Bettan lähevad ka akna juurde. Ema vaatab küsivalt Sokku ja Väikevenda ning jääb ka aknast välja vaatama, Väikevennale pai tehes. EESRIIE märts 2003.a. |