TEATRIS
Pühapäeval käisime teatris. Mait ootas juba ammu seda päeva. Ta pani selga uue ülikonna ja kingadki olid esimest korda jalas. Teatris oli väga pidulik. Rõõmsad lapsed ootasid vadistades etenduse algust. Suur teatrisaal oli valge, kõrge lae all säras palju lampe. Siis tuled kustusid. Saal jäi vaikseks. Eesriie avanes ja etendus algas. Laval ei lausutud veel sõnagi, kui Maidu selja taga sosistati: "Mina olen seda etendust näinud, käisin vanaemaga vaatamas. Mul on kõik meeles. Kohe tuleb jänes, hunt ajab teda taga." Maidu meelest oli seda ütlematagi näha. Mida jänes rääkis, seda Maidu ei jõudnud tähele panna, sest tagumises reas krabistati. See poiss, kes sosistas, kooris kommi paberi seest lahti. Maidul tuli vesi suhu. Oleks ka midagi magusat suhu pistnud. Näidendis hoidsid jänes, siis ka vares tikutoosi, et rebane ja hunt seda kätte ei saaks ega laseks punast kukke lahti. Vares pandi toosi valvama. Siis hiilis rebane lavale ja valetas varesele, et metsa taga on karu mullika murdnud ja lindudele pidulaua katnud. Rebane meelitas varest pidule. Lapsed saalis olid põnevil: kas vares tõesti usub rebast? Mait kuulis selja tagant juba ette ära, mis varesega juhtub. Põnevat polnud midagi. Kodus küsis ema: "Kas oli ilus näidend? Mis sulle kõige rohkem meeldis?" Mait jäi mõtlema. "Midagi ikka meelde jäi?" "Selja taga üks poiss sõi kogu aeg kommi ja tonksis jalaga vastu tooli." Täheke nr. 5 / 1980 |