TEATRIS Teater ei olnud kaugel. Umbes veerand tunni tee. Garderoobi astudes võtsid isa ja Volli kohe mütsi peast. Lahtiriietumisel aitas isa ema ja Volli Vallit. Isa seisis ema selja taga ning ootas, kuni ema laskis palitu seljast tema kätte libiseda. Seejärel hoidis isa palitut niikaua veidi avatult käes, et ema sai kampsuni palituvarrukasse torgata. Ka oma kübara andis ema isa hoole alla. Isa viis rõivad riidehoiu kaitsevõre äärele. Võttis ruttu endal mantli seljast ning ulatas kahed üleriided üheskoos riidehoidjale. Ka peakatteid ei unustanud ta hoiule andmast. Riidehoidja tõi numbri ja ütles: "Palun." Isa vastas: "Tänan väga." Samal kombel aitas Volli Vallit. Garderoobist saadud numbri peitsid isa ja poeg tasku põhja. Näpu otsa teda kõlkuma jätta ei maksa. Saalis võib number etenduse ajal maha kukkuda ja kuulajaid-vaatajaid häirida. Ka on numbrit tülikas tooliridade vahelt ja alt otsida. Järgmine käik oli peegli ette. Volli püüdis küll vastu puigelda, et tema pole ilmaski edev olnud. Aga isa võttis poja küünarnukist kinni ja ütles: "Peeglid selleks ongi, et inimene neist oma välimust kontrolliks: kas kõik on ikka korras. See pole mingi edevus. Kui sa alailma peegli ees keerutad ja ennast imetled, siis võib sind tingimata edvistajaks nimetada. Enne kodust väljumist, enne peosaali minekut, jah, ka enne klassi astumist peab pilgu peeglisse heitma. Tule aga tule!" Peegel ütles Vollile, et praegu oli see pilguheit täiesti vajalik. Nimelt ilutses ta vasakul põsel must jutt. Ega ometi kingade viksimisest saadik? Volli hakkas põske taskurätiga puhtaks nühkima. Valli kihistas naerda: "Ma nägin seda jutti juba uksest tulles, aga mõtlesin, et las olla, saab nalja. Meie kiisul kriimud silmad!" Ema leidis, et niisugune kihistamine ei kõlba kuskile. Kui kellelgi, isegi päris võõral, on nägu määrdunud, midagi riiete külge jäänud või mingi muu pisiäpardus juhtunud, siis tuleb seda talle viisakalt ütelda. Näiteks nõnda: "Vabandage, teil on niidiots varruka küljes." Või nii: "Andke andeks, et tülitan! Teie küünarnukk on valge." Ja seda tuleb teha tasase häälega, et mitte ümberolijate tähelepanu äratada. Trepil ootasid piletikontrolörid. "Palun," ütles isa ja ulatas piletid, konts ees, nii et kontrollijal oleks hõlbus seda ära rebida. Etenduse alguseni jäi veel aega. Volli käis kava ostmas ning tõttas teistele järele. Need olid jalutades tükk maad temast ette jõudnud. Perega jälle koos kõndides märkas Volli Martinit. Tema ka teatris! Poleks uskunudki! Kõnnib vastu, ise mugib õuna. Martin tervitas ja tuli Volli kõrvale. Silmapilk võttis Volli ema tal varrukast kinni ja sõnas poole häälega: "Martin, kas sa ei tea, et käies ei ole viisakas süüa? Eriti veel teatris. Kui sa midagi nosida soovid, mine einelauaruumi. Õuna närides ringi käia - see on väga näotu. Siin jalutades sobiks ehk ainult kompvekki suus hoida. Nätsu nämmutamine pole samuti sobilik. Edaspidi pea meeles, et ka tänaval ei ole kohane einetada. Tänaval on alati tolmu. Tolm langeb toidule ja nii võid sa endale igasuguseid pisikuid sisse neelata." "Aga jäätist müüakse ju tänaval!" "Müüakse jah. Mina soovitan jäätise limpsimiseks lähima haljasala või pargi pingil istet võtta. Seal on tolmu vähem. Pole ka karta, et sa oma jäätisega teiste inimeste riideid määrid. Bussi, trammi või trollibussi ei tohi jäätisega üldse minna. Tead isegi, missugune trügimine seal on. Sa rikud ju kaassõitjate riided ära!" "Aga tänaval müüakse sooje pirukaid kah!" ei jätnud Martin järele. "Oleks minu teha, siis ma keelaksin selle ära. Noh, kui see nii peab olema, siis astu rahvavoolust pisut kõrvale ja seisata niikaua, kuni pirukas on söödud. Või istu kuskile pingile. Nõnda. Mine nüüd oma õunaga kähku einelauda!" Martin ei julgenud enam vastu puigelda ja kadus. Tuledega anti märku ja publik hakkas saali valguma. Ukse juures ei tõugeldud ega trügitud. On ju teada: etenduse alguseni on just nii lahedasti aega, et kõik jõuavad rahulikult oma kohale istuda. Saali sisenemisel astus isa emast ja Vallist-Vollist nobedasti mööda. Tema ülesandeks oli piletitel märgitud kohtade kätteleidmine. Juhtuvad Valli ja Volli kahekesi teatris, kinos või kontserdil käima, siis on õigete kohtade ülesotsimine Volli kohustuseks. Täna olid Metsa-pere kohad kaheksandas reas. Kummal pool vahekäiku, seda mäletas isa juba eelmistest teatrikülastustest. Poleks see tal meeles olnud, oleks ta varem korraks saali astunud ja istmete asetuse kindlaks teinud. Nõndaviisi ettevalmistatult läheb pärast märguannet koha leidmine hõlpsasti. Eks te ole kõik märganud, kuidas mõned isegi pimedas saalis edasi-tagasi rabelevad, kohti otsivad ning oma hooletuse tõttu teistele tüli teevad. Kaheksanda rea otsa juurde jäi isa seisma. Kolm-neli inimest oli juba istet võtnud. Isa pöördus näoga nende poole ja ütles: "Vabandage!" Istujad taipasid, milles asi seisab ja mis neil tuleb teha. Nad tõusid, tõstsid klapptooli põhja ilma kolinata oma selja taha üles ja taganesid tooli käetugede vahele. Nii jäi möödumiseks piisavalt ruumi. Kõige ees läks isa, siis ema ja lõpuks Valli ja Volli. Möödudes astuti külgepidi, näoga püstitõusnute poole. Mitte seljaga, nagu ebaviisakad inimesed teevad. Selja pööramine on ükskõiksuse, isegi põlguse avaldus. Need, kes sind mööda lasevad, osutavad sulle ju teene. Seepärast ei sobi neile ilmaski selga keerata. Volli kuulis, kuidas isa ütles seisjatele tasakesi: "Tänan väga!" Volli pani kuuldu varmalt kõrva taha. "Vabandage!" või "Palun, lubage mööda!" oli ta küll alati öelnud, aga selle peale, et möödalaskjaid tänada, polnud ta veel tulnud. Kavaleht rändas kiiresti käest kätte. Kes täna laulavad-mängivad? Ooperi sisu oli isa neile juba varem jutustanud. Nii polnud sündmuste kulgu enam vaja kavalehelt lugeda. Saal pimenes. Ainult lava eest orkestriruumist kumas nõrka valgust. Orkestri juht, dirigent, tõusis pulti ja tõstis taktikepi. Saali voogasid mänglevad, justkui unistavad helid. Kuigi eesriie oli alles kinni, oli etendus juba alanud. Ooperipublik kuulas hiirvaikselt. Volli selja taga istuvad tütarlapsed aga ei pidanud avamängu kuulamisväärseks. Nad sosistasid ja kihistasid edasi. Nende sosistamine segas kuulamist niivõrd, et Volli hakkas oma kohal rahutult nihelema. Heameelega oleks ta pöördunud ja tüdrukute peale käratanud. Ent ta sai aru, et see häiriks naabreid veelgi rohkem ja seepärast hoidis end tagasi. Olukorra lahendas isa. Ta keeras veidi pead, vaatas tüdrukutele silmanurgast otsa ja tõstis sõrme huultele. Vadistajad jäid vakka. Eesriie avanes. Vollil oli tuline kahju, et avamäng kahe kasvatamatu sosistaja pärast kaduma läks. Oleks lugu veel sellega lõppenud! Oh ei! Just siis, kui lauljanna alustas laval tasast nukrat viisi, krabises midagi selja taga. Pinevalt kuulava saali vaikuses kostis krabin otse kohutava raginana. Vististi olid tüdrukud einelauast kompvekke ostnud ja hakkasid nüüd ooperit magusamaks tegema. Krabin ei lakanud. Jälle pidi isa pead pöörama ja näppu huultele tõstes märku andma, et tütarlapsed teisi segavad. Algas vaheaeg. Volli mõtles endamisi, et peaks tüdrukutele nii põlgliku näoga otsa vaatama, et nad soovikid häbi pärast läbi saali põranda vajuda. Ja grimassi juurde võiks tähendusrikkalt köhatada. Nii oleks veelgi mõjuvam! Kummatigi jättis Volli kõik vaatamised ja köhatamised tegemata. Taipas, et ega teiste kasvatamatus pea tedagi samale teele tõukama. Küll aga otsustas Volli tingimata järele vaadata, kas tüdrukud pole kompvekipabereid põrandale poetanud. Sihukese häbiväärse tembu avastamisel koputaks ta neile igatahes õlale ja ütleks lühidalt ja rangelt: "Prahti ei loobita põrandale. Palun seda mitte enam teha. Ja korjake praht silmapilk üles!" Teatris ja kontserdisaalis hoiavad vaatajad oma istmealuse enam-vähem korras. Kinos on aga pärast seansi lõppu mõnes kohas põrand nagu prügimägi. Pakendid ja kommipaberid, õunasüdamed ja päevalilleseemnete koored on põrandale rännanud. Niisugust reostatud ruumi ei taha mitte keegi vaadatagi. Kuidas küll võivad inimesed niimoodi toimida? Kas nad kodus ka kõik ülearuse põrandale loobivad ja ise rahumeeli jäätmete otsas tallavad? Peab arvama, et nii see on. Eks kinos toimivad näotult üksnes need inimesed, kellel puhtusest, korrast ega inimväärsest käitumisest vähematki aimu ei ole. Meie õnnetuseks neid leidub. Ja õige rohkesti. Kuidas siis muidu meie tänavatele konid, banaanikoored, paberitükid, topsid-karbid ja süljelärakad tekivad. Sülitamine on levinud nagu mingi külgehakkav haigus. Tervel inimesel on väga harva vaja kurku ja suud puhastada. Ja siis teeb ta seda oma taskurätikut kasutades. Kõik kolm vaatust elasid Valli ja Volli muusikale ning laval toimuvale kogu südamest kaasa. Täna saadud imelist elamust annab kindlasti veel mitmel õhtul enne uinumist meelde tuletada ja selle üle mõtelda. Tütarlapsed nende selja taga istusid kogu etenduse vältel hiirvaikselt. Isa "signaalid" olid ilmselt mõju avaldanud. Võib-olla, et mõni muusikasõber oli vaheajal tüdrukutele veel omalt poolt paar tõsist sõna ütelnud. Volli lugupidamine tüdrukute vastu tõusis kriipsu võrra ka seepärast, et nad polnud ainsatki kommipaberit põrandale poetanud. Küll aga rikkus etenduse ajal Volli teatrimeeleolu keegi noormees, kes istus tema ees kahe neiu vahel. Noorsandil läks iste äkki justkui tuliseks. Ta väänutas end kord siia-, kord sinnapoole. Sirutas kaela ning ajas pea püsti. Sealsamas aga losutas istme käetoe najale ja toetas lõua pihku. Juba tüdines ta sellestki asendist ja vajus eelmises reas istujale päris kuklasse. Õnneks läks noormehel rabelemise tuju varsti üle. Võib-olla tuli talle meelde, et tema taga istub palju vaatajaid, keda keerutamine häirib. Võib ka olla, et naabrineiud talle mõne tõsise sõna kõrva sosistasid. Viimase vaatuse viimased helid. Orkester lõpetab mängimise. Publik ei malda sekunditki vait olla. Vallandub aplaus. Pikk üksmeelne kiitus lauljatele ja mängijatele. Noormehel seitsmendas reas aga ei jätku viisakust, et lavalolijaid ning orkestrimehi plaksutamisega tänada. Ei, kus sellega! Hoolimatult poeb ta plaksutajatest mööda. Ei anna neile mahti püstigi tõusta ega tooliklappe üles tõsta. Sõtkub jalgadel. Aina trügib ja trügib. Ikka selg istujate poole. Kõigil, keda see noormees tülitas, on teatrimeeleolu rikutud. Garderoobis riideid oodates silmab Volli sedasama noormeest välisukse lähedal seismas. Nüüd on tal aega küllalt! Käed palitutaskus, müts kuklas, vahib ta ükskõikse näoga ringi. Miks selline teatrisse üldse tuli? Mõne minuti pärast on isal ja Vollil riided käes. Nad ütlevad riidehoidjale: "Tänan väga! Head aega!" ja tüürivad ettevaatlikult, et teisi külastajaid mitte tõugata, ema ja Valli juurde. Volli paneb oma palitu ja mütsi pingiotsale ning aitab Vallile mantli selga. Õde pöördub ümber, tänab ning teeb ka kniksu, kuigi seda võib-olla poleks vajagi läinud. Üks kirjutamata seadusi kõlab ju nõnda: natuke rohkem viisakust ei tee kunagi halba. Seda tegi Valli tõesti hästi, et ta tänusõnu öeldes Volli poole pöördus. Ei "tere" ega "tänan" ega "vabandage" pole viisakas üle õla hõigata. Samuti pole sünnis viisakussõnu mokaotsast pobiseda, nagu poleks sul neid tagavaraks ja seepärast kangesti kahju välja ütelda. Mütsi panid isa ja Volli pähe alles enne uksest väljumist. Peakatetega on meestel nõnda, et ruumi tulles võetakse see riietusesemeist kõige enne ära ja ruumist väljudes pannakse kõige viimasena nii-öelda ülle. Nende ees tüüris ukse poole toosama noormees, kes saalist nii suure rutuga oli välja trüginud. Käed olid tal endist viisi sügaval palitutaskus. Isegi ukse ette jõudes ei võtnud ta vaevaks neid välja tõmmata. Kinnilangeva ukse tõukas noormees jalaga lahti ja puges selle vahelt läbi. Et uks tema järel kinni langedes ühele vanemale naisterahvale hooga vastu kätt virutas, see polnud noormehe asi. Täielik mühkam! Vist ei olnud ta kuulnudki, et ust ei avata jalaga ja järeltulija nina ees ei lasta seda kinni prahvatada. Kindel see, et temasugune on valmis kaasinimesi esimesel võimalusel isegi sõimuga kostitama.
Pukk, H.Kuidas toimid sina?Tln.: Perioodika, 1994, lk.66-73. |