TARK HUNT
Aino Tigane

Vihma puhul kutsus Ulvi kogu tähekese enda poole tuppa, ka Madise.

“Mängime näidendit.”

“Millist?”

“Punamütsikest.”

Maia asus toolile publikuks. Ulvi mähkis salli ümber pea, Punamütsike oli samuti valmis. Liis leidis köögist suure põlle ja muutus vanaemaks. Jahimehe ossa kippusid nii Juhan kui ka Madis. Üks tahtis naabrilastelt laenatud tongipüssiga uhkeldada, teine lootis laskeriistaga kõigil kõrvad lukku põmatada.

Ainult kes Hunti etendab? Polnud valida muid peale Eeriku. Aga tema luges pigem pakse raamatuid, titalugudest ei hoolinud. Sellepärast kinnitas talle Ulvi:

“Pea meeles, sa sööd minu ja Vanaema ära. Kokku kaks tükki.”

“Teen nagu tarvis,” nõustus Eerik. Ta pani Ulvi isa pintsaku selga, nõnda mahutab kõht rohkem.

Kõll - kõll! Etendus algas. Tuba oli nüüd põline laas. Puude all seisis vahariidest katusega onnike - endine söögilaud.

Hunt oma lotakil kõhuga hiilis onnikese juurde, koputas.

“Kes seal on?” küsis Vanaema, pikali põrandavoodis.

“Punamütsike,” kostis Hunt hästi peenikese häälega.

Vanaema rõõmustas: saabus kukuke lapselaps! Ta tõusis krabinal voodist, avas ukse. Hunt volksas sisse ja kohe kisama, lõuad pärani nagu metsalisel kunagi: “Huu-uuu!”

“Aih!” kiljatas Vanaema ning värises koos oma suure põllega.

Hunt vaatas, vaatas. Tal hakkas kartjast kahju.

“Ega ma sulle liiga tee,” lohutas ta teda. “Istu muretult minu kõrvale.”

Vanaema küll istus, ometi muretses: mis sedasi näidendist saab?... Peatselt kuuldus uuesti: “Kop - kop.”

“Sisse!”

Seekord tuli õige Punamütsike. Niikui ta onni astus, karjus Hunt, lõuad ehk rohkemgi pärani kui ennist: “Huu - uu! Huu - uu!”

Punamütsike puhkes nuuksuma: “Tõh - tõh - tõin Vanaemale kooki, sina muudkui kallale. Ui - ui - ui!”

Hundil hakkas juba väga häbi.

“Ega ma sulle liiga tee,” vabandas ta, pühkides käpaga õnnetukese pisaraid. Too aga sisistas talle kõrva:

“Kogu aeg vussid! Pidid ju meid tingimata ära sööma.”

Selle noomituse peale venis Hundi nägu pikaks: seal on mu lubadus, et täidan nagu tarvis! Ei raatsinud Vanaema ja Punamütsikest nahka panna ühti... Õnneks lähenes veel kaks tegelast. Need paugutasid püssi ja hõiskasid laulda:

“Kõik kõmmdi maha laseme, kas olgu hunt või talleke.”

“Ahaa!” hüüdis Hunt ega halastanud sihukesi püssimehi üldse. Ta kahmas nad kinni ja sõi ära. Oligi tal kaks tükki kõhus.

Punamütsike vehkis ägedalt käega, et ikkagi vussisid! Kuid Maiast - publik plaksutas toolil:

“Las olla! Ta on meil eriti tark Hunt!”

Aino Tigane. Siledad omad, karvane võõras. - Tallinn: Eesti Raamat, 1972. - Lk. 111 - 112.