NÄITEMÄNGIMINE
Toivo Tootsen

Pajuviidika - poiss ütles, et rühmadevahelises võistluses annab isetegevus niisama palju punkte, nagu timurlaste töö ja oktoobrilaste juhtimine kokku. Sellepärast ei tohtivat me ennast killustada. Vaid pidavat nagu üks mees hakkama näitemängu õppima.
Vastutajaks määrati Elle-Vaike. Tema on neli korda teatris käinud ning nende perel õnnestus tellida “Sirp ja Vasar”.

Elle-Vaike arvas, et alustama peaks repertuaarist. Peab valima sobiva näidendi. Muru Maimu hüüdis: “Pöial-Liisi”. Temal on veel alles krepp-paberist karnevalikostüüm, mis sobib Pöial-Liisile. Kivinõmme Kusta kisas, et tema tahab “Nukitsameest”. Kariotsa Karla pakkus “Kolme põrsakest”. Mina ütlesin: " Parem “Tare - tareke”. Seal kerge tekst, jääb ruttu pähe."
Elle-Vaike arvas, et peaks olema midagi algupärast. Mispeale Kariotsa Karla pakkus, et teeme ise näidendi. Kivinõmme Kusta karjus, vahva. Elagu meie kooli Sakespäär Karla! Ja pealkirjaks paneme näidendile “Kergemeele kooli komöödia!”

Pajuviidika -poiss käratas kõik vaikseks. Ütles, ettepanek on kiiduväärt. Omalooming on teretulnud. Selle eest saame sama palju punkte, nagu näiteks kolme pioneeriinstruktori ettevalmistamise eest.
Kena keik, ütlesin, aga millest me näidendi teeme?
“Joosepist,” ilkus Kusta. “Pealkirjaks paneme “Juulia ja Joosep.”.

Pajuviidika-poiss käratas, aitab naljast. Näidendi teeme kogu klassikollektiivist. Siis on igaüks tegelane. 100% -line osavõtt isetegevusest aga annab sama palju punkte nagu metsaistutamine.

Karla kiitis, väga tore. Tema küll ei viitsivat metsa minna. Parem mängib iseennast ja saab selle eest punkte. Mispeale Elle-Vaike ütles, sellest ei tule midagi välja. Et igaüks mängib iseennast. See pole siis enam kunst, vaid elu. Kivinõmme Kusta ütles: tema teab, mida teha. Kuna mina olen negatiivne kuju, siis peaksin ma mängima positiivset. Näiteks Pajuviidikat. Elle-Vaike kiitis asja heaks. Lisas veel, et Pajuviidikas võiks mängida jälle mind. Negatiivne kuju peab olema. Muidu pole, kes näidendi käigus positiivseks ümber kasvab. Ütlesin, see on tore. Kui kõik näidendi käigus ümber kasvavad. Siis olen mina lõpuks ikka veel Jõhvi Joosep. Aga Elle-Vaike vastas, nii see asi ka pole. Positiivsed kujud peavad näidendi otsast lõpuni positiivsed olema, ainult negatiivsed kasvavad ümber. Et kunstil olevat kasvatav mõju.

Kariotsa Karla küsis, mida Elle-Vaike sööb. Et ta nii tark on. Mispeale Elle-Vaike vastas: ta ei söögi, vaid loeb söömise asemel. Mida soovitas ka Karlal teha. Et too oleks kere poolest kõhnem, aga taibult tüsedam.
Muru Maimu piiksus vahele. Keda tema mängib? Pajuviidikas kratsis kukalt. Et jah, Maimu pole positiivne, aga ega ta päris negatiivne ka ole… Lõpuks otsustas, Maimu mängigu lava taga heliefekte.

Lõpuks oli Kesakännu Juku ainuke, kellel veel osa polnud. Kivinõmme Kusta tuli heale mõttele. Ütles, et kui näidendis peab kõik tagurpidi olema, siis olgu Juku etteütleja, ehk soflöör. Juku on ju niisugune nohik, et elus sa tema käest midagi ei kuule. Kikita tahvli ees kõrvu palju tahad. Ehk õpib näidendiga ometi ettegi ütlema. Siis saame pärast punkte veel ka. Õppeedukuse tõusu eest.

Pärast lugemisproovi käskis Elle-Vaike meil kodus osad lahti mõtestada ja tegelaskujudesse sisse elada.
Mina pole mees, kes alustatud asja kergelt võtab. Seepärast hakkasin kohe pihta. Ümberkehastumisega.

Nüüd sain oma naha peal tunda, kui raske on paipoiss olla. Olin seda ju varem ka proovinud. Pool tundi või tund. Enne kinno lubamist või ekskursiooniloa saamist või kommiraha mangumist. Aga nii hoolega ja teaduslikult pole ma seda varem teinud. Mõtestasin lahti, mis on positiivne.

Käte pesemine pärast koolist tulekut.
Kooliriiete vahetamine koduriiete vastu.
Ilma lehelugemiseta söömine.
Sutspüssi tegemata jätmine.
Koolitöö tegemine.

Mille taha ma jäingi toppama. Istusin korralikult pool tundi matemaatika ülesannete taga. Ei midagi. Ülesanne ei tulnud välja. Närv läks mustaks. Mõtlesin, olen veel veerand tundi positiivne. Kui siis ka lahendatud ei saa, kirjutan koolis mõnelt maha. Näidend näidendiks. Häid hindeid on ka vaja. Ning just siis vajus Pajuviidika - poiss tuppa. Murest murtud. Ütles, temal käib üle jõu. Huligaan olla. Suhkrutükkide näppamisega sai küll hakkama. Seda on varem ka tehtud. Sest keegi ei pane tähele, suhkrut ju on. Aga katsu sa kassile pesupulk sabasse panna või koolitöö tegemata jätta! Kohe kisa lahti. Olgu ma hea mees, aidaku.

Ütlesin, käsi peseb jalga. Olgu Pajuviidika-poiss minu eest positiivne ja tehku mulle matemaatika ülesanne ära. Mina aga lasen tema eest nende saunaakna ragulkaga sisse. Pajuviidika - poiss kauples, matemaatika ülesanne olevat raske. Andku ma selle eest veel koolis Kesakännu Jukule vastu kõrvu ka. Olevat Pajuviidikat pupujukuks ja nahahoidjaks sõimanud.

Nüüd võin öelda, et elu on ikka elu ja näitemängu ei mõista siin keegi. Matemaatika ülesande eest sain ühe, sest meil olid Pajuviidikaga täpselt ühesugused vead. Saunaakna eest sain keretäie, sest Pajuviidikas ajas süü minu kaela. Ja Kesakännu Jukult sain kõrvakiilu eest lõuahaagi. Oli mul vaja positiivseks tegelaseks saada!

 T. Tootsen. Jõhvi Joosepi juturaamat. - Tln.: Eesti Raamat, 1983. - Lk. 8 - 10.