Ühel metsalagendikul kord

elas noor kuusekene - lord.

Seisis seal nii kurvakene, morn,

see väike kuusekene - lord

Lumehanged ümber kuuse,

keegi temani ei pääse.

Tuisk lõi tantsu ümber lordi,

puu ei raputanud end kordki.

Äkki kuulis ta kellade kuma,

midagi hinges lõi helisema,

kuhugi kadus kurbus ta hingest,

ei hoolinud enam ta tuulestki vingest,

raputas oksalt lume nii paksu,

rõõmsana võttis jõulud vastu.

Jõulualbum. - Tln.: MINIKIRI, 1994. - Lk. 2