HUNT, KES LIIGA PALJU NAERAB
Annie M. G. Schmidt

“Vaata, see on hunt,” ütleb Jip. “Ja see on Punamütsike. Siin raamatus on see kõik kirjas.”

“Hakkame Punamütsikest mängima?” ütleb Janneke. “Sina oled siis hunt.” Janneke paneb endale punase vihmamütsi pähe ja võtab ema poekorvi kätte. Nüüd on ta täpselt nagu Punamütsike.

“Uuuh!” hüüab Jip. Ja kuigi ta nii kõvasti “uuuh!” hüüab, pole ta ikkagi mingi hunt. Ta on Jip. Kuid ta teab küll, mida peab tegema. Ta võtab pruuni laudlina. Selle viskab ta endale ümber. Ja ta käib käpuli.

“Uuuh!” hüüab ta. Nüüd on Jip ehtne hunt.
“Tere, Punamütsike,” ütleb hunt.
“Tere, hunt,” ütleb Punamütsike.
“Kuhu sa lähed?” küsib hunt.

“Ma lähen oma vanaema juurde,” ütleb Punamütsike. “Ta on haige. Ma viin talle pudeli veini. Ja kooki. Ja sigareid.” Selle peale hakkab hunt meeletult naerma. Ta lausa väänleb naeru käes.

“Sigareid!” hüüab ta. “Sigareid sinu vanaemale?”
Kuid Janneke on vihane. “Hundid ei naera,” ütleb ta. “See mäng ei käi üldse niimoodi.”
“Hea küll,” ütleb hunt. “Ma enam ei naera.”

“Kui sa nüüd hakkad lilli korjama, Punamütsike, siis lähen mina otse su vanaema juurde. Siis söön ma ta ära. Ja siis heidan ma tema voodisse. Ja siis tuled sina.”

“Seda ei tohi sa öelda,” hüüab Janneke. “Siis pole enam üldse tore. Mina ei tohi seda teada, et sina vanaema majja lähed.”
“Ah jaa, õigus küll,” ütleb Jip.
“Tere, Punamütsike! Kuhu sa lähed?”

“Ma lähen vanaema juurde, veini ja sigaritega.” Ja nüüd hakkab Jip jälle nii kohutavalt naerma.
Ja siis ütleb Janneke: “Mina enam ei mängi.”
Ja ta võtab mütsi peast ära. Ja Jip viskab laudlina eemale. Ja nad hakkavad parema meelega hoopis pilte vaatama. Punamütsikesest ja hundist.

Annie M. G. Schmidt. Jip ja Janneke. - Tallinn: Eesti Raamat, 1996. - Lk. 20.