HUNT, KES LIIGA PALJU NAERAB “Vaata, see on hunt,” ütleb Jip. “Ja see on Punamütsike. Siin raamatus on see kõik kirjas.” “Hakkame Punamütsikest mängima?” ütleb Janneke. “Sina oled siis hunt.” Janneke paneb endale punase vihmamütsi pähe ja võtab ema poekorvi kätte. Nüüd on ta täpselt nagu Punamütsike. “Uuuh!” hüüab Jip. Ja kuigi ta nii kõvasti “uuuh!” hüüab, pole ta ikkagi mingi hunt. Ta on Jip. Kuid ta teab küll, mida peab tegema. Ta võtab pruuni laudlina. Selle viskab ta endale ümber. Ja ta käib käpuli. “Uuuh!” hüüab ta. Nüüd on Jip ehtne hunt. “Ma lähen oma vanaema juurde,” ütleb Punamütsike. “Ta on haige. Ma viin talle pudeli veini. Ja kooki. Ja sigareid.” Selle peale hakkab hunt meeletult naerma. Ta lausa väänleb naeru käes. “Sigareid!” hüüab ta. “Sigareid sinu vanaemale?” “Kui sa nüüd hakkad lilli korjama, Punamütsike, siis lähen mina otse su vanaema juurde. Siis söön ma ta ära. Ja siis heidan ma tema voodisse. Ja siis tuled sina.” “Seda ei tohi sa öelda,” hüüab Janneke. “Siis pole enam üldse
tore. Mina ei tohi seda teada, et sina vanaema majja lähed.” “Ma lähen vanaema juurde, veini ja sigaritega.” Ja nüüd hakkab
Jip jälle nii kohutavalt naerma. Annie M. G. Schmidt. Jip ja Janneke. - Tallinn: Eesti Raamat, 1996. - Lk. 20. |