EMA OLI TEATRIS
“Isa?” küsis Kaarel söögilauas. “Miks sul nii suured käed on?” “Selleks, et sind paremini kallistada.” “Isa, miks sul nii sinised silmad on?” “Selleks, et su üle paremini imestada.” “Isa?” “Jah. Söö nüüd ometi!” “Aga miks sul nii suur suu on?” Isa ei saanud kohe vastata, sest ta suu oli sööki täis. “Selleks, et sind paremini musitada”, arvas ta pärast seda, kui oli suu tühjaks söönud. “Ei ole! Ei ole!” hüüdis Kaarel. “Milleks siis?” imestas isa. “Selleks, et sa rohkem sööksid! Ma ei taha enam putru. Söö minu oma kah ära, ah?” “Tohohh!” oli isa naljatuju kohe kadunud. “Kas sa seda ka tead, miks mul nii kõva hääl on? Selleks, et su peale paremini karjuda!” Kaarel hakkas agaralt sööma ning sõigi taldriku tühjaks. Pärast aitähhi patsutas isa Kaarli kõhtu ning küsis: “Aga, Kaarel, miks sul nii suur kõht on?” “Sellepärast, et ma pean taldriku tühjaks sööma, sest mul on täna nii kuri isa.” “Aga miks sul nii kuri isa on?” “Sellepärast... vist sellepärast, et ema läks teatrisse ja isa peab üksi askeldama.” Isa andis Kaarlile sõbraliku matsu. “Seekord on sul õigus, mu poiss!”
Tõnu Seero. Kaarel teab. - Tallinn, 1994. - Lk. 15. |