Üks laps ütles kuninga vastu kord nii:
"Sa, kuningas, meile koli.
Meil oled sa kuningamuredest prii
ja meil on sul kuningapõli!"

Ütles kuningas lapsele vastu siis nii:
"Aga kuhu sa paned mu trooni?
Kas on sul siis kodus troonisaal prii,
et sinna sa paned mu trooni?"

"Sa istuda võiksid mu tooli peal,
mille isa hiljuti ostis.
Seal lõbusam ongi kui trooni peal,"
laps lahkesti vastu kostis.

"Aga kuhu ma magama heita võin,
kui maha jääb kuningavoodi?"
"Oma selja taha sind peita võin,
seal magad sa kuninga moodi."

"Kuid kuhu ma krooni võiks panna siis,
kui mul uni peaks tulema äkki?"
"Eks varna - nagu isal on panna viis
oma kaabu või läkiläki."

"Mida kuningas seal aga sööb ja joob?"
tõmbas kuningas nina krimpsu.
"Ema poest meile vorsti ja leiba toob
ja peale rüüpame limpsu."

"Kuhu võime seal õukonna jätta me?"
oli kuninga järgmine nõue.
Laps vastu: "Ei sellest jää hätta me!
Õukonna me jätame õue."

"Aga varahoidja, mu varavaht?
Kes valvata võiks seal vara?"
"Sa jäta, kuningas, tühi jaht,
ema valvab meid hilja ja vara!"

"Aga kuidas me sõidame, kulla mees?
Kus on siis su tõld või ratsud?"
"Mul jalgratas on all ukse ees.
Sina raami peal istuda katsud."

"Jalgratas?! Siis tulen. Siis lendan kui lind,
nüüd sa oled mu südame võitnud!
Jalgrattaga mitte keegi mind
pole iialgi enne sõitnud!"

Küll oli lapsel siis rõõmus meel,
et ei põlga teine ta plaani.
Üheskoos - kui pole ehk surnud veel -
nad elavad siiamaani.