KÄNNUJUUR JUTUSTAB
Jaak Sarapuu järgi

I

Sugukond istus lõkke ääres, sest kõhud olid täis ja päev edukalt õhtule kaldunud.

Kännujuur silus kaua halli habemevõru ja kõik valmistusid kuulama.

"See oli ammu-ammu," alustas vanamees. "Alguses elas ainult Esiema, meie kõikide ema. Ta elas seal kõrgel-kõrgel. Tema rõõmuks oli vaid Taevalind, imeilus valge luik. Siis hakkas Esiemal igav ja ta käskis Taevalinnul rohkesti muneda. Muneski Taevalind Esiema süles palju mune, suuri ja väikesi. Kõige suuremast munast tegi Esiema maailma, alumisest poolest maa ja ülemisest taeva. Ja väiksematest munadest tulid päike, kuu ning munakoore kildudest säravad tähed. Linnu sulgedest puhus Esiema maailma head vaimud, kes toovad küllust ja õnne, tervist ja rõõmu.

Aga pimedusest ilmus Kuri Vaim, kellele ei meeldinud Esiema töö, ja ta puhus oma karvatuttidest maailma halvad vaimud, kes toovad nälga ja õnnetust, haigust ja väsimust, viha ja kurjust.

II

Esiema ei hoolinud Kurjast Vaimust. Ta täitis järved veega, pani jõed voolama, metsad kasvama ja piiras maa suure merega. Seejärel tegi ta linnud, loomad, kalad, roomajad ja putukad. Pikapeale sündisid lindude ja loomade hingedest inimesed. Inimestest said sugukonnad, sugukondadest hõimud. Meie sugukond pärineb Taevalinnust, seepärast on valge luik meie vend. Me ei tapa ega söö teda. Luige lennutee kulgeb kõrgel Esiema läheduses, kus hiilgavad paljud tähed.

Kui oled hea inimene, lendab su hing pärast surma musta toonekure tiibadel Toonelasse, mis asub maa ja taeva vahel ning kuhu pääseb vaid kurg läbi kitsa pilu. Toonelas on suured laaned täis loomi ja järvedest võid paljaste kätega kalu tõsta. Seal on palju süüa ja juua.

Halbade inimeste hinged heidab must lind suure mere taha, mis on täis Kurja Vaimu poolt loodud koletisi, rästikuid ja sääski. Ja hingi valvab seal ilmatu suur madu ning teravate hammastega haug.

Ja nõnda sündiski meie maailm.