LÕKKE LÄHISTEL
Jaak Sarapuu järgi

I

Järgmisel hommikul äratas Uru kutsikas, kes oli talle rinnale roninud ja keelega magaja nina puudutas.

"Ja see polnudki uni? Olen tõepoolest kiviaja inimeste kojas ja leban päris ehtsate loomanahkade vahel ... Eile õhtul juhatas mu siia Temu. Ise süütas peeru. Kotta tulid veel vana naine ja ätt, siis Kahro, Pärja ning neli last. "Vana naine on mu ema Halltiib," sosistas Temu. "Aga vanamees on mu vanaisa Kännujuur. Kahro naine Pärja on mu õde. Ja Pärja lapsed on Nirginägu, Varblane, Kulles, Torbi."

II

Naised heitsid magama kojaavast paremale, mehed vasemale ... Nüüd näeb koda paremini, sest kojaava kate on eest lükatud. Keset koda paistavad koldekivid, nende vahel potid ja kausid. Ühele potile on joonistatud ujuv part. Asemete taga, vastu koja kaldseina, on puust alusele kinnitatud nikerdatud luik ja inimese näokujuke. Inimese pea on voolitud kandilisena. Ristlattidelt ripuvad nahad ja sinna on asetatud odad ning vibud. Seintel kõlguvad sarved. Koja tipust, arvatavasti suitsuavast, siseneb taevas.