KOHTUMINE I Tükk aega vantsinud, jäi poiss äkki seisma - keset jõge ujus rohmakas künataoline paat, kuhu kaks meest võrku tirisid. Neil olid päevitunud paljad ülakehad, põlvini ulatuvad püksid, õlgadeni langevad heledad juuksed. Üks oli helepruuni habemega, teine paistis siledanäoline. "Kuidas nendega rääkida? Jaa, ma saan neist aru, kuid on vaja algust teha. Kes teab, mis nad teha võivad ... Aga tuleb süda rindu võtta, otse vee äärde astuda ja köhatada." "Ohoo!" röögatas habemik ja sirutas käe Uru suunas. Mõlemad mehed jäid poissi tunnistama. II "Kao, kao, paha vaim, kao, kao, paha vaim!" sõnas habemik ja haaras vibu ning noole. "Oota!" lõi siledanäoline habemikule õlale. "Võib-olla on hea vaim." "Ei. Kuri vaim!" kinnitas habemik. "Olen inimene!" sai Uru suu lahti. "Olen inimene nagu teiegi. Tahaksin teiega rääkida! Palun teid! Ma ei taha teile midagi halba!" Mehed vaatasid korraks teineteisele otsa, võtsid kumbki mõlad ja hakkasid paati kalda poole juhtima. Kaldale hüpanud, lähenesid nad ettevaatlikult - siledanäoline ees, habemik järel, oda löögivalmis. Umbes kümne sammu kaugusel jäid nad seisma, silmitsedes uudishimulikult Uru kirjut särki, luitunud teksaseid ja määrdunud ketse. III "Kes sa oled?" küsis siledanäoline. "Mu nimi on Uru." "Kust sa tuled?" "Tulen ... tulen ...," otsis Uru sobivaid sõnu ja vibutas abitult käega. "Tulen noh ... väga-väga kaugelt ..." "Ahaa!" rõõmustas siledanäoline. "Tuled pilvede tagant, tähtede vahelt ... Oled hea vaim!" "Ma olen inimene, mitte vaim!" "Sa olid vaim, nüüd inimene. Sul on vaid inimese kuju." Selle peale ei mõistnud Uru midagi kosta. "Minu nimi on Temu," naeratas siledanäoline. "Ja tema on Kahro." Mõlemal mehel olid laiad tublisti pruunistunud tugevate põsenukkidega näod, Temul sõbralik, Kahrol endiselt umbusklik. "Kas teil saab ööbida?" küsis Uru. "Jaa," elavnes Temu. "Tule meiega! Kõik tahavad näha." "Imelik," vangutas Kahro pead. IV Nad ronisid kolmekesi tammetüvest tehtud paati. Uru istus ahtrisse ja mehed võtsid aerud. Vasemalt tõusis suitsujuga. "Seal!" näitas Temu käega. Järvelt lähenes hulk paate, mis hoidsid kurssi lõkkesuitsule. Temo ja Kahro lükkasid oma lootsiku kaldaliiva, teiste paatide ja parvede vahele. Meestele tõttas vastu naine, heledad juuksed kahte salku seotud, seljas poolde säärde ulatuv nahkne seelik ja vest. Naise kannul hüples kutsikas. "Kahro!" viipas naine, sõõrikus näos rõõm, kuid Urut märgates jäi ta seisma. Koer hakkas klähvima. "Ära karda," ütles Kahro naisele ja käratas kutsika vait. Koer jättis haukumise, asudes Uru jalgu nuuskima. Siis märkasid poissi teisedki. Kuuldus imestushüüdeid ja uudishimulikud hakkasid lähenema. |