KUMMALINE SÜNDMUS
Jaak Sarapuu järgi

I

Punetavast õhtutaevast laskus madalamale suur hõbedaselt sätendav ketas. Urut haaras hirm.

"Mis see on? Kas "lendav taldrik"? Või hoopis miski muu? Kes teab, mis võib juhtuda ... Kedagi pole läheduses ja küla on kaugel ..."

Siis kuulis ta sõbralikku häält: "Inimene, ära karda! Me ei taha sulle halba. Oleme kosmosest. Oleme su sõbrad." See rahustas poissi.

"Me õppisime tundma teie planeeti," jätkas hääl. "Poiss, ütle üks soov! Me täidame su soovi, kui oskame." Uru värises erutusest.

"See on kui muinasjutus ... Tahaks midagi erilist ... Soovin minevikku! Huvitav on teada, mis oli siin, meie külas, kauges minevikus ..."

II

"Jah, me viime su minevikku," kostis hääl Uru mõtteid lugedes. "Kuid minevik on lõpmatu nagu ka tulevik. Täpsemalt!"

"Soovin kõigepealt ürgaega!"

"Ka ürgaeg on pikk ajastu. Veel täpsemalt!"

"Noh, soovin sinna, kus inimesed kasutasid kivist kirveid, siis oda, vibu, noolt ... Käisid jahil ja kalal ... ning hakkasid juba loomi kodustama."

"See oli teil Eestimaal noorem kiviaeg. Kas sinna või?"

"Jah! Olgu siis noorem kiviaeg!"

Pea hakkas surisema, silme ees muutus uduseks ... Kui Uru vaevaliselt silmad avas, nägi ta kõigepealt rohelisi puulatvu, ribakest sinendavat taevast, kuulis lindude laulu, lehtede sahinat ja sääskede pininat.

Äkitselt meenus poisile kõik. Ta kargas maast, jäädes ahnelt ümbrust silmitsema.