TUTVUSTAMINE JA TERVITAMINE
Vanal ajal oli külalislahkus täiesti iseenesestmõistetav. Lahkelt võeti vastu igaüht, kes sõbralike kavatsustega uksele koputas. Kui Parzival tuli Gralsburgi, võeti teda vastu suure rõõmu ja lahkusega. Tal lasti ennast pesta ja anti puhtad peoriided selga. Alati, kui võõrad lossile lähenesid ja vahimees tornis nende saabumist kuulutas, ratsutas lossi peremees neile vastu, naised ootasid külalist väraval või õuel. Seal öeldi talle tere tulemast ja pakuti tervisejooki, esimest kosutust peale enamasti pikka ja tolmust teed. Kui külalised olid ennast pesnud, kutsuti nad lauda. Ka noorele Helmbrechtile, kes pärast aastast metsikut rüütlielu oma vanematele külla tuli, ruttasid vanemad ja õed-vennad vastu teda tervitama. Sulane, kes tõi teate poja saabumisest, sai tasuks raha, nagu luuletaja kinnitab. Möödunud sajanditel polnud nii palju ja nii suuri linnu nagu tänapäeval, ka külad olid väiksemad ning neid oli palju vähem. Praegu saab ühest asulast teise jalgratta, rongi või autoga üsna kiiresti. Vanasti pidi päevade kaupa rändama või ratsutama, enne kui jõuti järgmisse asustatud punkti. Kuna võõraid käis seetõttu harva, võeti neid vastu seda suurema südamlikkusega. Külalised tõid vaheldust üksluisesse ellu. Saadi teada, mis mujal on juhtunud. Külalised olid tol ajal justkui ajalehtede, raadio ja televisiooni asendajad. Harva olid küllatulijaiks onu, tädi või vanavanemad - need elasid tavaliselt samas külas. Enamasti olid külalisteks võõrad, kes olid läbisõidul teistesse linnadesse, või agendid, kes pidid kaupmeestele teateid hankima. Võõra käest küsiti, kust ta tuleb, mis kavatsustega ja eesmärkidega ta reisib ning kuhu ta edasi läheb. Nii tehti omavahel tutvust. Taheti ju ometi teada saada, kellega on tegemist. Mõnel on harjumus käed sügavale taskusse toppida. See ei sobi hea käitumisega kokku. Igaks juhuks võetakse käed aegsasti taskust välja, kui on oodata tutvustamist. Sellel harjumusel on sügavam tagamõte. Juba vanal ajal nõuti, et mees oma parema käe ette näitaks. Kes kätt selja taga hoidis või seda mõnel muul kombel peitis, sellel polnud kindlasti häid kavatsusi. Rüütlite ajal oli see komme seotud rüütlite kahevõitlusega. Parem käsi oli mõõgakäsi, millega võideldi. Kui vastased tahtsid rahulikul teel asju arutada, siis näitasid nad ette oma parema käe, kus polnud relva. Ettesirutatud parema käega ratsutasid nad teineteisele vastu ja andsid kätt. Kuni läbirääkimised polnud lõppenud, ei lasknud nad käsi lahti. Nii ei saanud kumbki ootamatult mõõka haarata ja üllatanud vastase üle võitu saavutada. Nii ongi välja arenenud nõudmine, et käed tuleb avalikult ette näidata. See elab edasi kombes käed taskust võtta, kui me üksteisega räägime või üksteist tervitame. Sageli kuulusid rüütlite relvastusse ka kindad. Need pidid käsi kaitsma vastase löökide eest. Nagu kõik teisedki relvastuse osad, polnud needki kuigi mugavad. Peale selle olid raudkindad üsna jäigad. Need võeti käest, et vastasele läbirääkimisel kätt ulatada. Võibolla sellest ongi tulnud tänini püsima jäänud nõue, et paremast käest tuleb tervitamisel kinnas ära võtta. Ja kuna keskajal daamid omavahel ei võidelnud, vähemalt mitte mõõga ja piigiga, siis ei kandnud nemad ka soomuskindaid. Seepärast pole naistel vaja ka tänapäeval tervitamisel kinnast käest võtta. Käeandmine tervitamisel tähendab sõbralikkust. Sellega tahetakse tunda teise inimese kätt, selles peituvat elu ja soojust. Selles kõiges on midagi sõbralikku. Läbi kinda pole sellest kõigest mitte midagi tunda, sel juhul on kätlemine vaid tühi, harjumuspärane vormitäide. Seepärast peaks, vaatamata kõigile traditsioonidele, ka tüdrukud tervitamisel kinda käest võtma. Kui me kellelegi käe ulatame, olgu tervituseks või hüvastijätuks, siis vaatame talle seejuures silma. Teise inimese silmist saab enamasti aru, kas ta valetab või räägib tõtt, kas tal on ausad kavatsused või plaanitseb ta midagi halba. Sellest on ajapikku välja arenenud viisakusnõue.
1. Kuidas võtab teie pere külalisi vastu? 2. Kuidas tervitati ürgajal, kuidas tänapäeval? 3. Kuidas tervitavad üksteist kassid ja koerad? |