TULI
H . Veigel

Ilmad on külmad, ööd pikad ja pimedad. Seepärast pole ime, et Kaarel kadedalt läbi akna paistvat kaminatuld kiikab. "Selles suhtes on inimesed kaarnatest küll märksa arukamad, et tule ära taltsutasid," arutleb Kaarel külmetades. Kuidas see üldse juhtus ja kust inimesed oma tule võtavad? Kes teabki täpselt seda päris algust, millal inimene ja tuli kohtusid?

Arvatakse, et mõne äikesest süttinud puu juures. Vaatepilt võis olla kohutav. Ometi - kui see juhtus olema külmavõitu päeval, märkas inimene mõnusat soojust, mida tuli levitas. Seepärast otsustas inimene kindlalt tule taltsutada.

Kuid alati ei leidunud läheduses äikese süüdatud lõkkeid ega õnnestunud koldes lakkamatult leeki hoida. Nii tuli inimesel endal õppida tuld süütama. Siinjuures on kasulik teatavaks teha, et ka noil kaugetel aegadel ei tegelnud sellega lapsed! Vastupidi - aukartusest tule vastu ei tohtinud isegi kõik täiskasvanud tuletegemisest osa võtta.

Üle maailma on tuletegemiseks kasutatud üsna sarnast moodust - hõõrumist. Austraalia tulesaag tähendas kahte pulka. Ühega saeti teist, kuni mõlemad tuliseks muutusid ja sädemed lendama hakkasid. Kui säde sattus kõrvalolevale samblatuustile, tekkiski leek.

Tulepuure on kasutanud väga paljude rahvaste esivanemad. See koosnes ümmargusest kepist, mida käte vahel keerutati. Kepi ots oli pistetud teise puutükki tehtud auku, mis pika hõõrumise tulemusel samuti sädemeid pilduma hakkas. Olemas on ka tuleriiv ja isegi tulesahk.
Arktika igijääl elavatel eskimodel muidugi puupulki tuletegemiseks ei leidunud. Nemad õppisid kivi- või metallitükke teineteise vastu lüües sädemetest lõket süütama. Põletusmaterjaliks kõlbas kuivatatud sõnnik ja sammal.

Aegamööda õppisid inimesed eristama kive, mis olid löögile eriti tundlikud. Neid oli kerge panna sädemeid pilduma. Juba tuhandeid aastaid tagasi olevat vanad roomlased tundnud väävli sobivaid omadusi.
Sadu ja sadu aastaid saadi tuld tulekivi (kõva kivitükk) ja tuleraua (terase- või rauatükk) sädemetest. Need püüti kinni taela abil, milleks oli kergesti süttiv taku- või samblatuust. Seda moodust kasutasid ka meie vanavanemad kuni tuletikkude leiutamiseni möödunud sajandi algul.

Tikkude tegemisel kasutati väävli ja fosfori kergestisüttivaid omadusi.
Päris esimesed tikud olidki seetõttu lausa ohtlikud. Säde võis tekkida, kui nad ka üsna õrnalt millegi vastu puutusid. Pealegi oli nende valmistamine väga mürgine. Selliseid tikke, nagu me täna kasutame, hakati 150 aastat tagasi tegema Rootsis. Sellepärast hüüti neid üsna kaua rootsi tikkudeks.

Oled sa lugenud, mitu tuletikku on tikutopsis?