ET TSUNFT MILLESKI KAHJU EI KANNATAKS…
J. Rannu

Nende sõnadega algas tavaliselt käsitööliste tsunfti skraa.

Käsitööliste organisatsioonid tsunftid olid üles ehitatud põhiliselt samadel printsiipidel kui gildidki. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Mõnda tsunfti kuulusid mitme eriala meistrid. Nii näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist.

Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Skraa määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.

Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti. Neid alandati, nende tööd nimetati võltsiks. Teha aga midagi ei saanud: linn suurenes pidevalt uustulnukate ning põgenenud talupoegade arvel. Nendel aegadel eksisteeris reegel, mida raad oma huvides tunnustas: kui põgenenud pärisori oli elanud linnas ühe aasta ja ühe päeva, siis sai ta vabaks. See tähtis seadus kindlustas tööjõu pideva juurdevoolu, eriti pärast nälga ja epideemiat.

Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest johtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (et ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat (juveliiridel 7 aastat). Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Ka õpilaste vanus oli erinev. Nii võtsid juveliirid õpipoisteks päris väikseid, kahte esimest õpiaastat nimetatigi "mänguaastateks". Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpilane ei pidanud vastu ja põgenes, tõi meister ta jõuga tagasi ning karistas. Lisaks sellele tuli põgenikul äraoldud aeg kahekordselt tasa teha. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks.

Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Õpipoisile esitati ka küsimus meistri kohta: kas ei märganud ta meistri juures õppides midagi sellist, mis käiks vastu tsunfti huvidele. Sellele küsimusele pidi õpipoiss vastama viivitamatult, ütlema tõtt ja pärast seda saladuses hoidma. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Ja ehkki ka sell elas meistri majas, oli ta vabastatud paljudest kohustustest ning sõi meistriga ühes lauas. Skraas oli selle kohta öeldud nii: meistrid peavad oma sellidele hästi süüa andma, viimased peavad aga omakorda olema vähenõudlikud.

Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Meister eraldas reisimise jaoks igal aastal 1 - 2 taalrit. Nööbivalajad olid aga kohustatud oma sellid kindlustama ka heade riietega, et tsunftile võõrastes maades mitte häbi teha. Juhtus sedagi, et sellil tuli töötada meistri juures kauem kui 4 aastat, et koguda reisimiseks raha. Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise. Oli muidugi hea, kui sell oli naljahammas ja muusik, kes inimestega hästi läbi saada oskas. Selli käitumise kohta esitati aga karme nõudmisi, teated ta rumalatest tempudest jõudsid kiiresti kodulinna, heites varju nii tema enda kui ka ta meistri nimele. Selline sell võis matta maha igasuguse lootuse kunagi meistriks saada.

Kõikide tsunftide skraad nõudsid rändavale sellile abiandmist. Meister pidi tema juurde ilmunud sellile andma kas paarinädalase töö või mingi rahasumma (tsunfti kassast) reisi jätkamiseks. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. Kui Tallinna raad keelas 1631. aastal kingseppadel kõrge kontsaga kingade valmistamise, siis pöördusid meistrid kaebusega Toompeal asuvate võimude poole: "Kui keelust saadakse teada teistes linnades, siis hakatakse seal naerma. Rändsellid meile ei tule, tuleb raskusi tööjõuga, me ei saa uusi oskusi, tsunftile saab osaks häbi."

Just sellil oli keskajal hinnatud tööoskuste edastaja osa, tema läbi sai oskustest ühine vara, mille põhjal kujunes välja oma stiil, kogu ajastu stiil. Keskaegsetes linnades võeti uudistooted ja valmistamisviisid üksteiselt väga kiiresti üle. Ja ehkki nii oli sarnasust üsna palju, säilitati ikkagi ka oma nägu.

Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline.

Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Pottseppade tsunftis tuli selline "avaldus" teha neli korda, makstes iga kord tsunfti kassasse pool taalrit. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - šedöövrit.

Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Kõige sagedamini valis sell endale naiseks kas tsunfti mõne meistri tütre või lese. Sel puhul olid ka sissemaks ja šedöövri maksumus väiksemad.

Šedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid (meistrikandidaat oli andnud neli toopi hispaania veini, õlut aga nii palju, nagu eksamineerijad tahtsid). Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega ja leidsid tingimata mingi vajakajäämise. Kui meistritöö ikka vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo. "Siis kutsutakse kokku tsunftihärrad, meistrid ja sellid koos naiste ja tütardega, milleks tema (meistrikandidaat) peab panema välja kaks korralikku tünni õlut ja piisavalt head veini, ta peab kutsuma kaks linna moosekanti ja kostitama nii, et härrased ja tsunft ei tunneks end solvatuna. Iga meister võib tuua endaga kaasa ühe külalise, oldermann aga kaks." - seisab skraas. Kõik need katsumused läbi teinud, saab sellist meister, auväärt inimene. Meistri tiitel jääb talle igaveseks, ükskõik kus ta ka ei viibiks. Keskajal töötas Tallinnas rohkesti meistreid teistest linnadest ja maadest, mõned siinsed meistrid pälvisid aga kuulsuse terves Euroopas.