TOOLSE RÜÜTEL
H. Gustavson

Toolse linnus, mis praegu varemetes, trotsinud vanasti ühteviisi tormituuli, marulaineid ja vaenuvägesid. Elanud seal keegi sõjakas rüütel. Enamiku ajast veetnud ta sõjaväljadel julma veretööd tehes, Toolses käinud üle paari aasta raudrüüd vahetamas. Viskab vana ja mõlkitaotud pantseri kolikambrisse, sobitab uue ja läikiva selga ning tuiskab jälle sinna, kus mõõgad välkumas, odad torkimas. Kuhu Toolse rüütel ilmub, seal laga taga. Ei suuda keegi tema osavuse ja salakavaluse vastu sõjas. Või mis sõjas. Tuleb Toolsesse, siingi tema sõna seaduseks omale ja võõrale. Kõige enam saavad ümbruskonna taluinimesed kannatada, ei oska keegi iial ülekohtuse rüütli tahtmist täita. Ütled kasvõi pool sõna vastu või vaatad pisutki viltu, kohe tassitakse lossikeldrisse; hea, kui pärast peksu raasuke elu sisse jääb. On aga vastuütlemine kõvem, mõistab rüütli mõõk äkilist kohut.
Kuid eks aeg ole Toolse rüütlistki kangem. Luud-kondid jäävad puisemaks, lihased laisemaks, kipub mõttekiiruski kahanema. Poissmehest rüütel hakkab üha sagedamini mõtlema: viimne aeg naist võtta. Kellele sa suured sõdades kokkuröövitud varandused jätad, kui majas pole pärijat! Juba ammugi meeldinud tigedale rüütlile ühe lihtsa kalamehe tütar lähedasest Andja külast, paraku polnud meeldimine vastastikune. Neitsi oli oma südame hoopis Toolse linnuse toapoisile kinkinud, kavatsevad varsti paari minna. Ei tea sellest rüütel midagi. Otsustab enne Andja neiu kosimist siiski veel viimast korda ühes sõjas ära käia, vanale hullule elule väärika punkti panna.
Rüütel viibib pikka aega sõjaretkel, Toolses parajasti pulmade vastu valmistumine käsil. Andja neiu ja Toolse toapoiss arvavad, et ju rüütel lahingus peast ilma jäänud. Pulmalaud pruudi kodus kaetud, pruutpaar parajasti lossikabelis, preester hakkab noortele sõrmuseid sõrme panema.
Korraga lossiõue kivisillutisel hobusekapjade plagin, mürtsudes kargab raudne sõjamees ratsult: Toolse rüütel on just kõige õnnetumal ajal tagasi koju jõudnud! Peiu vanemad küll lükkavad kabeli ette paksu tammeplangu, kuid raskes turvises sõdalasel on lihtne tegu ühe jalahoobiga tõke eest virutada. Astub kabelisse, pärib vihaselt aru. Kuid alles siis, kui silmad hämarusega harjuvad, taipab tõtt: tema äravalitu seisab teise mehega altari ees! Ja veel kellega? Lihtsa toapoisinäruga! Mõõk lendab tupest, pea peiu kaelalt. Kes kabelis olijatest eluga pääseb, võib saatust kiita. Kes langeb, tallatakse rautatud kandadega ära. Hirmutööd nähes vajub Andja neiu minestusse, rüütel tõstab ta üles kui viletsa kassipoja ja veab linnuseõuele. Heidab tütarlapse sadula ette, kargab ka ise ratsu selga, kihutab väravast välja.
Hobusel rappudes tuleb pruut meelemärkusele, karjub appi, kuid kuuljaid ei kedagi, ümberringi sügav mets. Palub rüütlit end vabaks lasta, aga räägi seinale või inimröövlile, mis seal vahet. Viimses hädas õhkab neiu: "Kui õigust maa peal enam pole, ehk leidub ometigi mõni halastaja?" Kiiresti kerkivad sünged piksepilved, varsti valab nagu oavarrest, silmipimestav välk rabab ratsanikku. Kõik kolm- rüütel, tüdruk ja hobu - korrapealt surnud.
Kõduneb ratsu, mullaks muutub halastamatu saks, ainult süütust pruudist jääb kivisammas järele. Rahnu ülaosas on mitu vööti näha, need on seal, kus tütarlapsel helmed kaelas olnud. See juhtunud kõik juba Toolsest kaugel, Rakvere ligidal Raudlepa küla väljal.