TARTU VÕTMEHOIDJA
H. Gustavson

Kui võõrad raudmehed ennevanasti Tarbatu muinaslinnuse hävitasid, oli neil esimene asi selle asemele oma kivikants ehitada. Ja kohe sinnasamasse üsna lähedale pidi maailmatuma uhke kahe torniga toomkirik kerkima. Isandad kamandavad, kupjad sunnivad, eesti orjad kannavad koormate kaupa ehitusmaterjali mäe peale, kaevavad vundamendikraavi, segavad mörti. Saab võimas alusmüür valmis, pannakse telliskiviahjud kütte, asutakse seinu laduma. Aga mis sa laod, kui ladumine asjata. Päeval kerkinud müür lükatakse ööpimeduses ümber. Vähe sellest - ka tellised taotakse puruks. Nii täna, nii homme, nii päevast päeva.

Meistrid kaotavad lootuse Toomkirikut üles ehitada, kaebavad lossihärradele, kurdavad kapiitlisaali kogunenuile oma ebaõnne. Aga kas ülemustel enne arusaamist olnud? Kuulavad meistrite loo ära, annavad käsu kätte: olgu olla, ja jutt otsas! Nüüd on ehitajatel vesi ahjus ja hea nõu kallis. Lõpuks tuleb keegi tark, kes annab nõu - leitagu kirikule priitahtlik võtmehoidja, noor ja nägus neitsi, müüritagu ukse kõrvale sisse. Küll siis müür kerkib mis mühiseb.

Meistrite saadikud saadetakse üle kogu maa vabatahtlikku võtmehoidjat otsima. Küsitakse ühelt, päritakse teiselt: "Kas tahad Tartusse kõrge ameti peale tulla, võtmehoidmine on tõega väga suur au, jääd võtmehoidjaks kuni surmani." Üks aimab paha, teine kardab kurja, ei söanda ükski neiu kutsujatega kaasa minna. Otsitakse ja otsitakse, müürid ei kerki tolli võrragi, juba lossis timukasulased mõõka teritamas, tapapakku õuele veeretamas.

Peagi jõuab päev kätte, mil lossihärrad kavatsevad sõnakuulmatute meistrite üle karmi kohut mõista. Samal ajal satuvad saadikud Alutaguse laanes hallile hurtsikule, hurtsiku uksel vastas kena neiu, süütu kui sinilill varavalges. Pererahvas on külas, tüdruk üksi kodu hoidmas. Saadikud nõuavad kibekähku: "Tule meiega, elu lõpuni sa ei kahetse, et saad toomkiriku kuldvõtmed pihku!" Ei leidu keelajat, pole loota hoiatajat, neiu on meelsasti nõus suurde linna tulema, liiatigi lubatakse kõige peenemad riided selga, kõige kaunimad kingad jalga anda. Saaks vaid kähku metsast minema!

Ruttamisi jõuavad saadikud neitsiga Tartusse. Seal parajasti kohus käimas. Sedamaid jäetakse süüdistus katki, meistrid lastakse vabaks. Pidulikus rongkäigus lähevad kõik mäe teise otsa, kus ehitustöö seismas. Kõige ees kõrged saksad, siis sametkleidis õnnelik neiu, suur summ inimesi sabas. Ei pane neiukene tähele hoiatusi, mida talle rahva seast hüütakse, ei tee kuulmagi põgenemissoovitusi. Õnn on tütarlapse kurdiks ja pimedaks teinud.

Saavad poolikute müüride manu, seal juba paras õõnsus valmis tehtud. Pillid pannakse üürgama, trummid paukuma, tüdrukule antakse käsk auku astuda. Ei saa vaeseke enne millestki aru, kui müüriladujad kibedasti ametisse asuvad, kivi kivile kerkima hakkab. Naerust saab nutt, ülemeelikust rõõmust kole kohkumine. Tahab kuldset võtit ära visata, ent hilja: juba sulgub võlv neitsi pea kohal, ainult väike torutaoline auk jäetakse seina sisse. Kobab õnnetu neiu pimedas enese ümber, leiab ühelt väljaulatuvalt kivilt leivakannika ja veekruusi.

Samas hõigatakse läbi müüriava: "Kuula, sina võtmehoidja, õpetuse sõnu. Ei ole sul vaja midagi nutta ega ahastada. Ise oled sa oma saatust tahtnud. Süüa-juua oleme sulle kaasa andnud. Valva nüüd hoolega! Aga kui kirik valmis, anname sulle loa jälle inimeste sekka tulla. Igal vana-aasta ööl avaneb su kambrike, laseb sind Toomele uitama. Võta siis oma kaelast kee ja otsi mõni naishing, kes seda kanda tahab. Kui leiad niisuguse, siis peab tema sinu asemel müüri sisse minema, võtmehoidjaks hakkama. Sina ise saad vabaks ja tohid taas inimeste ilmas elada."

Lõpeb neiukesel leivapaluke, otsa saab veetilgake. Uni matab õnnetu oma hõlma, unest saab tardumus. Alles vana-aasta ööl, mil raekoja kell lööb tunni enne keskööd, tunneb sissemüüritu jälle sooja verd soontes. Keskööl variseb osa kive, neiu astub lumele, lehvib vaimuna puude vahel, otsib endale asemikku. All-linn valge ja lusti täis, seal neiusid küllalt kõndimas, Toomele ei taha ükski sel ööl ronida. Aastast aastasse otsib vaene võtmehoidja tütarlast, kel tõuseks himu kuldse kee järele, kuid asjata.

Alles mitusada aastat hiljem, mil kõik lootus kadumas, näeb ta ühel ööl: keegi tüdruk jalutab lumiseid radu pidi. Rõõmutuhinas lehvib kirikuvaim lähemale, ei tihka aega viita kee pakkumisega, heidab selle selja tagant üksikule jalutajale üle pea. Kuid ootusärev käsi vääratab, kullakõlinal langeb kee kaela asemel õlale. Tütarlaps kohkub, haarab käega rasket iluketti, aga see libiseb õlalt maha. Enne kui üllatunud jalutaja jõuab kaunist eset üles tõstma hakata, käib kirikuseintest nagu värin läbi, siis hakkavad müürid varisema, katus vajub uurakile, tornid langevad poolest saadik maha. Mõne hetkega on uhkest toomkirikust vilets vare järel. Hiline jalutaja on esialgu nagu kangestunud, siis saab ehmatusest võitu, tahab kallist keed kaasa võttes põgeneda, aga hinnaline ese on nagu õhku hajunud. Sellest päevast peale pole Toomemäel enam võtmehoidjat nähtud.

Muistendeid niisugustest võtmehoidjatest on meil ja mujal küllaga. Alust näib neil olevat, sest siin-seal, näiteks Simuna kirikus, on remontide ja restaureerimiste ajal avastatud seinaõõnsusi luukeredega.

Tartu Toomkirik püstitati ligikaudu 700 aasta eest. Ent selle häving polnud üldse niisugune nagu muistendis. Hoone hakkas pisitasa lagunema umbes 400 aastat tagasi. Varemetesse ehitati ajutisi sarasid ja kuure, millest üks süttis jaanitule sädemest aastal 1624. Ei läinud kaua aega, kui rahvasuus hakkas levima hoopis teistsugune lugu "ilusa ja uhke jumalakoja" mahapõlemisest. Torniriismed lammutati paarisaja aasta eest kuni pikihoone müüride ülaservani. Varemete ühte otsa rajati 19. sajandi algul ülikooli raamatukogu.