TARK TÕNN
Elar Kuus

Vanasti, kui inimesed üleni karvased olnud ja söögipoolist otsides laanes luusinud, astunud nõrgemad kõvemate eest hirmuga kõrvale. Siis aga kõndinud ühele üsna suurele mehele pisike julgelt vastu. Suur muidugi paukuma: "Eest ära, põnn! Näed, siin tuleb mees kui sõnn."

Väike kostnud: "Anna ise teed! Ütle ka tere."

Suur hoopis kärkima: "Mina peaksin ütlema tere, kui mul on nii vägev kere?!"

Et oma jõudu näidata, järanud ta hammastega puust laastud lahti. Ninaga tõmmanud mättasse vao.

Väike vaid naernud. Ta meisterdanud ränikivist kirve ja sääreluust saha. Kasutanud neid nõnda, et suur hüüdnud: "Oma hambaga raiud puud täitsa maha! Su nina künnab mätastiku põlluks ega jää kinni juure taha!… Miks pole minu kehaliikmed nii head?"

"Sest sul pole otsas nii nutikat pead."

Suur ohanud: "Ma vaene juhm Jõnn! Sa oled minust kõvem…"

Ja teed andes lausunud: "Tere, tark Tõnn!"

Täheke nr. 2 / 1970