SEE JUHTUS VÄGA AMMU

Oi, see juhtus väga ammu! Nii ammu, et me hästi ei jõuagi sellest ajast möödunud aastaid kokku lugeda. Inimesed elasid siis alles koobastes ja pidasid toidu muretsemiseks metsloomadele jahti. Aga jahile minnes võtsid relvaks puukaika või kivikamaka kaasa.
Ühel niisugusel retkel märkasid jahimehed, et pea kohale kerkis tume pilv. Sellest sähvatas midagi heledat. Kostis kõrvulukustav raksatus ja lõhestunud puutüve ümber hakkas praginal tiibu lehvitama kollane kotkas.

Sina muidugi taipad, mis oli juhtunud. Välk lõi puu põlema.

Välgu süüdatud puust hakkas leegitsema terve metsasalu. Jahilised tundsid äkki niisugust kuumust, nagu oleks taevas sada päikest. Nad põgenesid sellest kohast õudusega kaugemale. Aga hiljem tulid nad tagasi. Ja näe, mis nad leidsid! Mahalangenud söestunud tüvede vahel lebas pruuniks tõmbunud hirvekeha. Jahimehed olid ennist jäänud saagita. Nüüd võtsid nad tules hukkunud looma koopasse kaasa.

Sedaviisi saadigi maailma esimene praad. Kuidas see koopaelanikele maitses! Seni olid nad leppinud toore lihaga, nüüd otsustasid nad lasta saagi tulel alati pehmeks küpseda.

Selleks toodi suitsevast metsast koopa juurde põlev oks ning süüdati lõke, mida hoolega valvati, et tuli kunagi ei kustuks. Nii sai tulest inimese sõber ja abimees. Tuli aitas kiskjaid koopa juurest eemale peletada, ta andis sooja. Kõikjal, kus inimesed elasid, saadi esimene tuli looduslikul teel. Selle süütas välk või siis tulemäe tömbist tipust purskuv hõõguv mass - laava, alles kaua aega hiljem õppisid inimesed ise tuld süütama.

Kuidas nad seda tegid?

Üsna mitut moodi, kas sa oled pannud tähele, et kahte kuiva puupulka kiiresti vastamisi hõõrudes lähevad nad soojaks. Seda kasutasidki inimesed ära. Nad võtsid ümmarguse kepikese, mille ots toetus pehmele kuivale puutahvlikesele. Kui ümmargust keppi peopesade vahel veeretati, hõõrus see alusesse augukese, kust viimaks hakkas suitsu tõusma.

Ka kividest õppisid inimesed tuld lööma. Selleks sobisid hästi kaks kivimiliiki. Üks neist oli kirju, justkui liivateradest kokku pressitud, teine tumehall ja väga raske. Esimest nimetame nüüd ränikiviks, teist rauamaagi tükiks. Muidugi lendasid niisugustest kividest ainult sädemed. Aga need võis kuiva süütematerjaliga kinni püüda ja tuleks puhuda.

Nagu sa isegi arvata võid, oli säärane tulesaamine üsna tülikas. Sellepärast valmistasid inimesed tuleraua. Siis läks asi lihtsamaks. Tuleraud lõi ränikivist sädemed paremini välja. Niisugust rauda oled võib-olla sinagi muuseumis näinud.

Millal aga võeti tarvitusele tikud? Sellest ei olegi väga palju aega tagasi. See juhtus alles siis, kui sinu vanavanaisa oli pisike poiss.