KUIDAS RÜÜTLID SÕID
R. Dänhardt

Esimesel külaskäigul graalide mäele korraldati Parzivalile oivaline pidusöök.
Enne pidusöögi algust astusid kannupoisid rüütlite juurde. Igaüks teenis nelja rüütlit ja ulatas neile leige veega täidetud raske kuldvaagna. Kõrval seisis teener, kes ulatas rüütlitele valge käterätiku. Kõik andis tunnistust tohutust rikkusest. Üle saja vaagna kanti uksest sisse, iga nelja rüütli kohta üks. Seejärel asetati vaagnad lumivalgetele, kallihinnalisest lõuendist laudlinadele. Peremees võttis vett ja Parzival pesi temaga samaaegselt käsi. Üks krahvipoeg tõi neile siidist käterätiku, mille ta põlvitades ulatas. Iga lauda teenisid neli kannupoissi. Ühed lõikasid põlvitades toitu lahti, teised kaks kandsid ette. Siis veeresid saali neli vankrit kuldliudadega, mis kohe paigutati laudadele.

Tänapäevalgi ei sööda kõigis peredes ühtemoodi, ka varemalt söödi enamasti lihtsamalt. Ruum oli tavaliselt kõle ja tühi, seal ei olnud ei laudu ega pinke. Kui saabus söögiaeg, tõid kannupoisid või teenrid sisse alused ja lauaplaadid ning nendest pandi püsti laud. Sellele laotati hinnalised laudlinad. Need olid valged, kuldsete ja hõbedaste poortidega või tikanditega kaunistatud. Seejärel kanti sisse pingid ja ka mõni tool. Soolatoosid jaotati laudadele laiali, samuti lusikad, peekrid, puutaldrikud ja mõnikord ka noad.
Kui söök oli lauale toodud, andis lauavanem märku söögi alustamiseks. Lauavanemaks oli laitmatu rüütel, kelle ülesandeks oli söömaaja korraliku ettevalmistamise ja kulgemise eest hoolitseda. Lauavanema olemasolu annab tunnistust sellest, kui tähtsaks sündmuseks peeti ühist söömist.
Nüüd ruttasid ligi kannupoisid kaussidega ja ulatasid vürstile ja tema külalistele vett. Selles loputati kergelt sõrmi ja kuivatati siis käed käterätikusse, mida hoidsid teised kannupoisid. Mõnikord oli käterätik vett ulataval teenril ümber kaela. Kui kõik olid käsi loputanud, asuti lauda.

Eraldi asetsevas, teistest laudadest natuke kõrgemal asuvas lauas istus vürst üksipäini, teistsuguse asetuse korral võis ta istuda laua otsas või külalistega sama laua ääres. Teiste laudade taga võtsid istet külalised tähtsuse järjekorras.
Naisi polnud tihtipeale üldsegi kohal või nad istusid omaette lauas. Lastel polnud ühislauast midagi otsida. Vahepeal oli leib lauale pandud ja palju erinevaid roogasid kohale toodud. Liha oli suurtes kaussides. Vein valati klaasidesse, üha uusi roogi kanti lauale. Vürstile ja tema külalisele lõikas teener toidu peeneks. Teised rüütlid lõikasid endale liha ise või abistasid vastastikku üksteist.
Vaevalt oli sööming alanud, kui saali astusid moosekandid, et flöödi-, viiuli- ja trompetimänguga külaliste meelt lahutada. Kannupoisid istusid uksepoolse laua ümber ja sõid koos rüütlitega. Selline söömaaeg kestis enamasti üsna kaua, tihtipeale mitu tundi. Lõpuks tulid kannupoisid veel kord veekaussidega, kõik pesid ja kuivatasid käsi. Teenrid kandsid sööginõud minema, teised võtsid laualt linad söögijäänustega. Lauad võeti koost lahti ja peagi oli saal jälle kõle ja tühi.
Umbes nõnda toimus keskaegsete rüütlite söömaaeg.

1. Erinevatel maadel on erinevad söömistavad. Millistest oled kuulnud? Jutusta!