KUIDAS ARENESID RELVAD, TÖÖRIISTAD JA TARBEASJAD
Esimene relv, mida eelajalooline inimene enda kaitseks tarvitas, võis olla küll lihtne kepp või kivi, millega tõrjuti metsloomi. Et relv oleks mõjukam ja hoop tugevam, hakkas inimene kivi kinnitama kepi külge. Sellise relvaga võis looma tabada eemalt lüües või visates (kivikirves, kiviotsaga oda). Sedagi relva täiendas inimene aja jooksul. Ta ei leppinud looduses leiduvate kividega, vaid hakkas neile raiudes ja tahudes andma sobivamat kuju. Nii valmistas teravaks raiutud kividest kirveid, odaotsi, mida kinnitas loomasooltega või naharibadega puu külge. Kivikillust noaga võis hõlpsasti lõigata nahka ja liha. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt, nooleotsaks - teravat kivikildu või konti. Selliseid relvi on leitud mitmelt poolt eelajaloolise inimese koopast. Needki relvad ei rahuldanud inimest, ta täiendas neid alati. Vaiküla elanik lihvis oma kirve liiva ja vee abil siledaks ja õige vahedaks. Et vars püsiks paremini otsas, hõõruti kirve sisse auk. Seda tehti loomakondi, liiva ja vee abil. Kivist relvade ja tööriistade kõrval hakkas inimene neid valmistama ka sarvest ja luust. On leitud luust noole- ja odaotsi, tuurasid, kalapüügiriistu, naaskleid, nuge ja peitleid. Võib arvata, et mõningaid tarbeasju valmistati ka puust, punuti puukoorest algelisi märsse ja korve. Kui inimene õppis tuld kasutama, siis hakkas ta valmistama savist potte. Neid vooliti toorest savist, anti mõne ümmarguse kivi järgi sobiv vorm ja põletati tulel kõvaks. Enne põletamist vajutati potile mitmesugused kriipsud ja punktid kaunistuseks peale. |