RAUDRÜÜTLI MURED
Michal Cernik

Suur kunst, kui tahad teada,
on hommikuti end raudrüüsse seada.
See rüütlil istuma peab nahkamööda,
siis teda sadulast ei lööda.

Täis indu taplusse ta sõidab,
ent kukub hobuselt, kui vastane ta võidab,
ta lendab vastu maad
ja selles raudrüüs viga saab.

Seejärel tujutuna jalgsi
ta rassima peab siia - sinna joostes.
Ränk ihukate rüütlit kurnab,
saab vihmas märjaks ja on roostes.

Kui hoogsalt võitlusväljal
taplus mõõgad kokku viis,
raudliigendites kriiksub
rüütli kuulsus siis.

See kriiksub nagu roostes
lossivärat.
Raudsaapaid rüütel porist veab
au, kuninga ja võidu pärast.

Et nägu tal raudkübar varjab,
siis ikka nähakse tas vale meest.
See rüütlile on karistuseks
keskajas olemise eest.

Ses rüüs ta ei saa
ei pesta, sügada, ei tantsida.
Ta endale on ligipääsmatu
keskaegse kantsina.