RAEKOJAS Neid oli kümmekond pillimeest ja lauljat, kõikidel keskaegsed kostüümid seljas. Nad mängisid ehtsatel vanaaegsetel pillidel, liikusid vabalt ringi ning justkui suhtlesid omavahel. Eerik jälgis neid huviga, siis aga sulges viivuks silmad, et tervenisti muusikale keskenduda. Need olid imelised helid! Haprad ja õrnad, nukrad ja hardad, lõbusad ja vallatlevad. Puhas elurõõm, mis kostis üle aegade! Eerik ärkas mõtetest alles siis, kui meister Asko käskis tal raehärrale tuulelippu joonistada. Nad seisid kõrges raesaalis. Pika laua aknapoolses otsas istus raehärra Olaf Tomasson. Eeriku ees laual lebas suur paberileht, merejumal Neptuni ja näkkidega kaunistatud imelises tindipotis seisis pikk hall hanesulg. Eerik võttis sule ettevaatlikult kahe sõrme vahele. Veel iialgi polnud ta hanesulega kirjutanud! Siis märkas ta endale suunatud ootavaid pilke ja hakkas joonistama. Ta joonistas tagajalgadel istuva lõvi ja selle esikäppade vahele lohega lipuvarda. Ta tegi seda justkui unes. Eerikut vaevas kummaline küsimus: kas ta viibis siin raekojas praegu esimest või teist korda? Ta oli siin kontserdil käinud, aga see kontsert toimub ju alles ligi viiesaja aasta pärast! Tähendab praegu on ta esimest korda ja teist korda tuleb alles kauges tulevikus! Aga ometi mäletab ta täna seda tulevikku justkui minevikku! Eerikule tundus, et ta hakkab segaseks minema. "Lõvi ja lohe! See on just see, mis vaja!" tungib Eeriku
mõtetesse raehärra hääl. "Aga kuhu tuleb kuul kirjadega?" Need on tähendusrikkad minutid. Olaf Tomasson kirjutab: "Seesinane on kaupmees ja raehärra Olaf Tomassoni maja ehitatud anno domini 1524. Kiviraidur Kaarel Karumaa, sepp Asko Ausmees." Olles selle sõnumi pärgamendile jäädvustanud, lausub raehärra: "Ja nüüd paneme käed alla!" Raehärra kannab pärgamendile oma vägeva allkirja. See on hästi pidulik toiming. "Meister Kaarel, sinu käsi!" ulatab raehärra sule
kiviraidurile. Kaarel paneb oma käe dokumendile alla. |