PÜHAPÄEVA HOMMIK
D. Normet

Söödi tanguputru hapupiimaga, leiba ja soolaheeringat. Pühapäeva auks seisis laual kauss värske võiga.
"Huvitav, kuidas teil või nii kollane on?" päris Tommi sosinal Birgitta käest.
"See on sellepärast, et meie lehmad söövad võililli!" selgitas Birgitta sosinal.
"Tüdrukud!" keelas emand, "söögilauas ei räägita!"

Parajasti siis, kui pere pruukostilauast tõusis, hakkasid kirikukellad lööma. Alustas üksik kume hääl. Sellele järgnesid kõrgemad ja madalamad, tuhmimad ja säravamad helid. Rüütelkonna tõsine Toomkirik ja linnarahva kodune Pühavaimu, kõrge torniga Oleviste ja kogukas Niguliste, kerjusmunkade-dominiiklaste Püha Katariina kirik ja tsistertslaste nunnakloostri Püha Miikaeli kirik - kõik kutsusid oma kogudusi pühapäevapalvusele.
Iga kiriku kellamees tundis oma torni kelli niisama hästi kui köster orelit ning pani nööre tõmmates kellad hüüdma. Teiste kirikute kelladega liitudes kaikus see kellade kõne tõsiselt ja hardalt, lõbusalt ja elurõõmsalt üle hommikuse linna.

Sepp Asko sammus oma perega kiriku poole. Aeglaselt ja väärikalt. Tahmased tööriided olid asendunud linnakodaniku pühapäevarõivastega: põlvini ulatuvad rohelised siidist puhvpüksid, valged sukad ja mustad neljakandiliste ninade ning suurte metallpannaldega kingad, roostekarva kuuel lühike must mantel. Aga kõige uhkem oli suur valge pärlitikandiga kaunistatud särgikrae, mis kroogitud rattana toetas meistri ruuget, laia musta baretiga kaetud pead.
Asko kõrval kõndis tema koja hing ja valitseja - Mareta. Emanda vaarikapunase maani ulatuva kleidi õlgu kattis öösinine villane keep ning tema ümarat, päevakohaselt tõsist nägu piiras nagu Askolgi lai valge pärl- ja kuldtikandiga krae. Nisukarva juuksepahmakut kattis kõrge sädelev tanu.
Ühtelugu pidi Mareta märkamatult ja väärikust kaotamata oma noorukest tütart tagasi hoidma ning kombekohasele kõndimisele sundima. Sest Birgitta oli oma taevasinises kleidis ning helkiva hõbevõrguga lahtistel ruugetel lokkidel nagu särav kevadpäev keset sügisest lehekulda.
Eerik aga pidi aina Tommit piiluma: tema sportlik kambajõmm nägi oma keskaegses kostüümis ütlemata kentsakas välja! Pikas kleidis kõndimine oli poisitari kommetega tüdrukule ilmselt üpriski ebamugav.

Möödujad tervitasid aupaklikult. Nad panid tähele, et meistri pere oli mõnevõrra suurenenud: ees astuvale sepale, emandale ja peretütrele järgnesid nooruke teenijatüdruk ja kolm õpipoissi, vanem ja turskem neist vist koguni juba sell. Kõigil puhtad pühapäevariided seljas, juuksed kammitud ja silmnäod pestud. Sest korrapärane kirikuskäimine kuulus perekonna hea nime juurde. Vagadus ja jumalakartlikkus pidid tõendama meistri ausust ning töökust, emanda kombekust ja tütre head kasvatust. Ning et õpipoisid ja sellid kuulusid perekonna juurde, siis pidi meister ka nende kombeka ülevalpidamise ja kristliku hingehariduse eest hoolt kandma.