PLIIATS, SULG, TINT JA VIHIK

Kas tasub neist kõnelda? Need on ju täiesti tavalised kirjutustarbed, mida tunneme ja õpime kasutama ammu enne, kui hakkame koolis käima. Ent kas sul on tulnud pähe küsida, millega kirjutati vanasti? Igatahes pliiatsil ja täitesulepeal, tindil ja vihikul on seljataga üpris pikk ning omapärane ajalugu!

Juba ürginimestel (25 000 - 20 000 aastat tagasi) oli “pliiats”. Nad kraapisid teravaks ihutud luukillu või ränikivitükiga loomakujutusi koopaseinale ja mammutikihvale.

3 000 - 2 000 aastat e.m.a. oli babüloonlaste ja assüürlaste pliiatsiks kolmetahuline kepike. Sellega suruti kiilutaolisi kirjamärke iselaadi vihikusse - savitahvlisse. Kui kiri oli kirjutatud, kuivatati savitahvel päikese käes kõvaks.

Muistsed egiptlased kirjutasid teritatud pillirookepiga - kalamiga. Tindiks kasutasid musta või punast värvi. Värvi segati värvilisest mullast ja rasvast. Vihikuks oli 100 sammu pikk papüüruslint. See tehti papüüruslõikheinast, mis kasvab Niiluse jões. Heinavars kisti õhukesteks ribadeks, Niiluse kleepuva mudaga liimiti ribad üksteise külge nii, et saadi lai lint. Papüüruslint kinnitati kepi külge ja keerati rulli. Kirja lugemisel rulliti linti järk - järgult lahti. Pärast keerati papüürus uuesti kepile rulli. Papüürust kasutati ka Vana - Kreekas ja -Roomas ning Euroopas kuni IX sajandini.

Araablaste vihikuks oli lamba abaluu. Sellele kirjutati teritatud luukillu või kepikesega. Mõnel kirjutuskepil oli terav ots lõhestatud, et värv, mis tinti asendas, paremini luule valguks.

Vana - Venemaal kraabiti kirjatähed terava luupulgaga kasetohule või pärnakoorele.

Muistsed kreeklased kirjutasid teritatud pulga ja värviga savinõude kildudele. Üks vaeseks jäänud luuletaja lõhkunud kõik majas leiduvad savipotid kildudeks, et oma teost välja anda.

Roomlased tarvitasid pliiatsiks metallkepikest, mis oli ühest otsast terav, teisest otsast tömp. Vihikuks oli vahaga kaetud metall- või puuplaat. Kepikese terava otsaga kirjutati vahasse, tömbi otsaga suruti vaha siledaks - kiri kustutati. Muide, niisuguse metallkepiga, mida stiiliks nimetati, kirjutati vahast raamatutesse kuni möödunud sajandi alguseni.

Meie ajaarvamise II sajandil hakati valmistama pärgamenti - nahast paberit. Toores kitse-, lamba- või vasikanahk kaabiti, hõõruti kriidi ja pimsskiviga läbipaistvalt õhukeseks. Pärgamenti kasutati peaaegu tuhat aastat.

Vana - Hiinas kirjutati pintsli ja tussiga bambusroost tehtud tahvlile või siidriidele. Umbes meie ajaarvamise 100. aastal leiutasid hiinlased paberi. VII sajandist peale hakati paberit valmistama teistel Idamaadel. Araablased, vallutanud 704. aastal Samarkandi linna, tõid sealt paberivalmistamise saladuse Euroopasse. Esimene paberiveski ehitati Itaalias 1340. aastal.

XIII - XVII sajandini oli koolipoiste pliiatsiks nahktupes tinapulk. Tina jättis paberile hallid ebaselged tähed. Rikkad kirjutasid ja kunstnikud joonistasid hõbe- või kuldpulgaga. Keskajal oli paberit vähe ja ta oli väga kallis.

1665. aastal valmistati Inglismaal esimene grafiitpliiats. Kuid see ei kirjutanud kuigi hästi. Grafiitpulbri ja savi segust pliiatsi, nagu tänapäeval kasutame, leiutas prantslane N. Conte 1790. aastal. Vihikuid hakati suuremal hulgal valmistama alles pärast seda, kui 1799. aastal leiutati paberimasin.

Pliiatsid ja vihikud olid veel kaua väga kallid, mistõttu sinu vanaisa-vanaema, kui nad koolis käisid, kirjutasid krihvliga tahvlile. Krihvel oli pehmest savikiltkivist pulgake, tahvel puuraamidega kiltkiviplaadike.

Sajandeid tarvitati tindiga kirjutamiseks teritatud ja otsast lõhestatud hane- või varesesulge. Tinti tehti tamme või mõne teise puu lehtedel kasvavast pahast. Seda pahka nimetati tindipähkliks. Pahkpähklit keedeti vees, lisati juurde vasevitrioli lahust ja liimi. Vitrioli toimel tõmbus pähkli keeduvesi mustaks tindiks, liim muutis tindi paksemaks.

Terasest kirjutussule leiutas inglane W. Harrison 1780. aastal. Esmakordselt võeti terassulg kasutusele 1830. aastal Saksamaal, Müncheni linnas. Tinti hakati tegema vees lahustuvatest värvainetest, millele lisati liimi ja kiire riknemise vältimiseks äädikhapet.

Täitesulepea tuli tarvitusele XIX sajandi teisel poolel, kuid laiaulatuslikult hakati sellega kirjutama alles mõnikümmend aastat tagasi. Eluealt noored on ka täite- ja pastapliiats. Viimasel on sees grafiidist söepulga asemel värvisegu.

Kui küsida, millega tulevikus kirjutame, siis peame ehk mõtlema kirjutusmasinale. See kiire ja mugav kirjutusvahend leiutati mitmel maal peaaegu üheaegselt, umbes 1829. aasta paiku. Esmakordselt võeti kasutusele Ameerika Ühendriikides 1867. aastal. Võib - olla on tulevikus täitepliiatsi ja -sulepea asemel igal täiskasvanul kaasaskantav kirjutusmasin ning igal õpilasel oma taskukirjutusmasin!

Pioneer nr. 10 / 1966.