PÄIKESE SÜND

 

Kui maailm alles noor oli, pidi igaüks endale toitu otsima kahvatu kuuvalguse paistel, sest päikest ei olnud. Siis jõudis kätte aeg, mil emu ja brolga istusid mõlemad haududes pesal ja läksid kõvasti vaidlema, kummal on paremad pojad. Lõpuks jooksis vihane brolga võistleja pesa juurde, võttis sealt ühe muna ja virutas selle taevasse, kus see põrkas vastu taevainimeste puuriita.

Munarebu lahvatas põlema ja sünnitas nii suure lõkke, et selle valgel ilmus esimest korda nähtavale all oleva maailma ilu. Kui taevainimesed seda ilu nägid, otsustasid nad alumistele elanikkudele anda päeva ja öö.

Selleks korjasid taevaelanikud igal ööl kokku kuhja kuivi puid, et need põlema süüdata niipea, kui koidutäht nähtavale ilmub. Aga see moodus ei sobinud, sest pilvise ilmaga polnud tähte näha ning keegi ei süüdanudki tuld. Siis palusid nad valjuhäälset lindu kuukabarrat igal hommikul hüüda.

Kui selle linnu vallatut naeru kostma hakkab, annab taevatuli veel üsna vähe valgust ja soojust. Lõunaks aga, kui kogu puuriit on põlema süttinud, on kuumus juba suur. Hiljem hakkab tuli vaibuma ja pärast päikese loojumist jäävad ainult mõned hõõguvad söed läänetaevast värvima.

Hõimudel on range seadus, et keegi ei tohi osatada kuukabarra laulu, sest see võib lindu nii solvata, et ta vait jääb. Ning siis laskub pimedus jälle maa ja tema elanike peale.