OLEVISTE TORNI EHITAMINE
Vanal ajal oli Tallinn üpris pisike, ei tahtnud kuidagi kasvada ega kosuda. Suured kaubalaevad purjetasid kaugelt mööda, veeteed Tallinna lahte peeti kardetavaks ja keeruliseks. Pole laevu, pole kaupa, jääb jõukuski tulemata. Raeisandad istusid aru pidama, mil moel olukorda parandada. Peeti kõige õigemaks ehitada kirik nii kõrge torniga, mis paistaks merede ja metsade taha. Ju siis võõrad kaupmehed linna üles leiavad. Mõeldud, tehtud. Nüüd vaja kähku tubli ehitusmeister leida. Üks on küll hea müüriladuja, kuid kardab kõrgust. Teine ei tunne peapööritust, aga laob lohakalt kive. Linnarahva mure juba üsna suur, kui ootamatult saabub võõras turske mees ja lubab üles lüüa maailma kõige kõrgema torni. Raehärrade rõõm muutub mureks, kui meister töö eest tervelt kümme tündrit puhast kulda nõuab. Tingitakse nii ja naa, viimati jääb võõras ühe lisatingimusega nõusse: kui tallinlased tema nime teada saavad, pole palgaks vaja mitte vaskset veeringutki! Kuhu torn teha? Toompea krahvid nõuavad kirikut üles endale lähemale - nemad aadlisoost, olgu kõrgel seisusel kõik käe-jala juures! All-linna käsitöölised ja kaupmehed tahavad torni sadamale lähemale. Tüli muutub nii kangeks, et ehitamine ähvardab hoopiski meelest minna. Lõpuks otsustatakse ehitaja ise nõuandjaks kutsuda. See käib Toompeal, vaatab ringi all-linnas. Arvab, et targem oleks kirik madalamale püstitada, Toompeal oleks tornitipp kogu aeg pilvedes, välk võib põlema lüüa! Pannaksegi nurgakivi Laia ja Pika tänava vahele. Kibekähku käib võõra meistri töö: korra viskab kelluga mörti, müür kohe kolm jalga kõrgem, kivid nagu iseenesest paigal. Peagi aeg sarikaid seada. Linnaisadel hirm nahas. Hoone vaata et juba peaaegu valmis, ent kus kuld? Ei linnakassas rohkem kui mõned mannetud hõbemündid. Saadetakse välja sada salakuulajat. Ühed püüavad meistriga maast-ilmast juttu teha, teised tööle kaasa aidata, kolmandad kõrtsis kostitada. Eesmärk kõigil üks - meistri nime väljanuhkimine. Aga meister ei paota suud. On tumm kui kala. Käib esmalt Narvas, pärast Haljalas söömas ja magamas. Astub nii kärmelt, et kõik salakuulajad maha jäävad. Üks salakuulaja oli teistest kavalam, seadis end meistri kodu juurde
kivi taha kükitama. Naine teeb oma toimetusi, äkki hakkab sülelaps haledasti nutma. Ema
nagu ema ikka: laps sülle, unelaul lahti. Salakuulaja nägu naeru täis, sest kussutamine
käib nii: Maga, maga, maimukene, Sel kombel saanud Tallinna raehärrad meistri nime teada. Eks järgmisel hommikul olnudki torni juures käsil viimane töö - risti paikapanemine. Hoiab meister ühe käega tornimuna ümbert kinni, teisega sätib vesiloodi peale. Korraga hõikab mitu meest alt: "Olev, Olev, ole hoolas, ristipuu nagu kisuks ühele poole viltu!" Meister võpatab, nagu välgust tabatud. Kõik vaev oli asjata, pühi suu kullast puhtaks. Kohkub nii koledal kombel, et käed-jalad lähevad nõrgaks. Enne veel, kui taipab tugevamini tornist kinni hakata, kukub alla. Keha langeb kivisele sillutisele, suust kargavad välja konn ja madu. Kukkumise hoog nii kõva, et Olev sedamaid kiviks moondub. Rahvas kandis kivistunud meistri, konna ja mao kiriku seina äärde, seal on nad veel meie päevini näha. Kirikut aga hakati ehitaja nime järgi Olevisteks kutsuma. Korduvalt on välk Oleviste torni löönud ja tuli oma töö teinud. Keegi ei tea, kui kõrge see algselt võis olla. Enne suurt tulekahju 1820. a. ulatus risti tipp tõenäoliselt 140 m üle maapinna, praegu on torni kõrgus ligi 124 m. Pikalt tänavalt vaadates märkame raidkivitahvlite (Hans Pawelsi kenotaafi) all väikest orva ja selles kivist raiutud inimkuju, konn ning madu rinnal. Keskaegne kujur on tahtnud siin näidata inimelu tühisust ja kaduvust. Olevi loo on rahvasuu hiljem juurde luuletanud. Muuseas ei kanna kirik ka mitte ehitusmeistri, vaid kunagise Norra kuninga Olav II nime. Vanasti näidatud ka Jõhvi kiriku juures kärnkonna kujutisega rändrahnu. Sealgi kukkunud tornimeister viimasel ehituspäeval alla ja ta suust karanud välja konn. |