KIVIRAAMATU LEHED
Aleksandr Linevski

Viimane öö enne küttide mereleminekut kulges külas ja jahiasundis erinevalt.

Vaevalt oli päike loojunud, kui Tulekivi käskis küttidel puhkama heita - ainult hästi väljamaganud küti silm on terav ja käsi kindel.

Seevastu naised ei saanud unest mõeldagi. Külas polnud kuulda tavalist jutuvada ega laste kilkeid: kõik rabasid ihust ja hingest tööd teha. Noorukid kandsid jõest põdramagudest kottidega vett, külaemad, kelle hoole all seisid toiduvarud, jagasid naistele kuivatatud kala ja suitsutatud hanerindu. Joogivett ja söögipoolist varuti rohkesti. Kes teab, kauaks mehed merele jäävad? Kogu selle aja pidid naised ja lapsed liikumatult ning vaikselt lamama, siis lesivad mereloomad samuti rahulikult ühe koha peal ja lasevad kütte harpuuniheite kaugusele. Kui esimesed koidukiired maad valgustasid, olid naistel ettevalmistused lõpetatud, nad haarasid lastel tugevasti ümbert kinni ja pugesid magamiskottidesse.

Maakodasid sulgevate nahkkatete tagant kostis vaikset sosistamist: seal manitsesid emad lapsi, loetlesid keeldusid, millest ei tohtinud üle astuda, või muidu tabab merelolijaid õnnetus. Elu külas oli välja surnud.