MANATARK
Kostis koerte ärevat kiljumist. Leeno surus kõrva vastu onni muldpõrandat, hoidis hinge kinni ning jäi kuulatama. Koerte kiledate häälte sekka tungis kauget kabjamüdinat. Ei mingit kahtlust: lossihärra pidas oma kaaskonnaga järjekordset ajujahti. Leeno ajas ennast ohates püsti. Nüüd päästku ennast, kes jõuab - nii metsloom kui inimene! Sest ega nende isand ja peremees nälja sunnil elajaid jahtinud, ja ega tema uhkel emandal olnud karusnahkadest puudust - see oli selge tapahimu, mis rüütel Rimmelshofi mustades silmades põles. Tapahimu ja oma piiramatu võimu nautimine. Sest kõik siinmail - mets ja aasad, lojused ja inimesed - olid lossihärra pärisomand. Üle kadakase välja tormasid ratsanikud. Nende odad helkisid päikesekiirtes, lühikesed õlamantlid lendasid tuules, barettide küljes värelesid uhked võõramaa lindude suled. Aga kõige uhkemad olid hobused: ronkmustad, rebaseruuged ja kõrvid. Ratsmed ning jalused kaunistatud kulla ja kalliskividega. Nüüd hakkas suur raske kimmel ennast teiste seast ettepoole suruma. Rüütel Rimmelshof tahtis oma käega metskitse tabada. Kitseke põgenes surmahirmus. See oli ilus nõtke loomake. Oma noorusrumaluses oli ta lasknud ennast välja peletada kodusest kuusemetsast ja sööstis nüüd pikkade hüpetega üle kadakavälja. Varjuda polnud siin kusagile. Tema saatus olenes ainult kiirusest ja vastupidavusest: kes on väledam ja väsimatum - kas tema või tagaajajad. Jahiseltskond oli kaugele maha jäänud, kuid vahemaa kitsekese ja rüütli kimli vahel vähenes üha. Korraga kerkis põgeneva looma ette vana naine. Kitseke tundis teda: see naine oli talvel toonud metskitsedele heinu ja kitsekese ema jala terveks ravitsenud. Et naisele mitte otsa tormata, tegi kitseke järsu hüppe paremale, silmas lähedal kaitsvat kasesalu ja sööstis sinna. Leeno aga tõstis käed ja lausus manamissõnad. Ning vägev kimmel ajas end täie galopi pealt äkki tagajalgadele ja tardus paigale nagu raidkuju, ratsanik aga lendas hooga peadpidi kadakapõõsasse. Kui kaaskondlased kohale jõudsid, lamas rüütel Rimmelshof ikka veel oimetuna tihedate torkivate kadakaokste vahel. Oigamise ja vandumise sekka sisistas ta: "Jälle see nõid, see Leeno - moor! Kinni võtta ja minu ette tuua! Elusalt või surnult!" Leenot polnud aga mitte kusagil näha. Mööda maanteed logises talupojavanker, koormaks kasevihad. Väike hobu laskis lõtva traavi, maamees istus koorma otsas ja millegipärast silmitses valvsalt ümbrust. Vasakut kätt laius kuusik, paremal kilgendas meri. Korraga mees võpatas: teekäänaku tagant kerkis tolmupilv. Mees tõmbas ohjad pingule ja sundis hobuse sammule. Kui kolm relvastatud ratsanikku vankri kohale jõudsid, oli neil tükk tegemist, et koorma otsas konutavat vanameest unest üles äratada. Viimaks avas too silmad, vaatas sakstele juhmilt otsa ega taibanud küsimustest mõhkugi. Aga kui mainiti "nõid Leenot", lõi ta hirmunult mitu risti ette. Ratsanikud pidasid omavahel kiiresti nõu, keerasid metsavaheteele ja kadusid. Maamees võttis kaabuloti peast ja tõmbas kämblaga üle higipiiskades otsmiku. Siis surus ta kaabu sügavamini silmadele, haaras ohjad, nõõtas hobust, ning vanker nõksatas liikuma. Kõrgel kaldapealsel maanteel sõitis vanker, koormaks kasevihad. Koorma otsas istuv talupoeg ergutas väikest hobust üha kiiremale traavile: seal ees, teispool sinetavat merelahte paistsid juba Tallinna uhked tornid. Linnavärava juures tekkis ummik: turule tulnud talupojad pidid linnast välja sõitvatele kaupmeestele teed andma. Alles siis, kui viimane tõld oli üle rippsilla sadamateele pööranud, tohtisid maamehed oma vilja-, juurvilja-, küttepuu- ja heinakoormatega linnaväravast sisse sõita. Vanker peatus viilkatusega kivimaja ees. Kasevihakoorem hakkas kõikuma ja võbisema ning selle seest ronis nähtavale Leeno. Ta kaelustas maameest, sosistas talle midagi kõrva, haaras tubli sületäie kasevihtu selga ja avas maja hoovivärava. Sepikojas paukusid vasarad. Ikka üks raske raksatus ees ja kaks kerget kolksatust takka järele. Kui avatud uksele ilmus vanaeit, lakkas vasarate tants. Auväärt sepameister ja turske sell tunnistasid ootamatut tulijat. "Leeno-tädi, jumalime!" lausus sepp, pani vasara alasile ja astus Leenole vastu. "Asko, ma pean sinuga rääkima!" ütles Leeno. "Ma pean teiega rääkima!" teatas Asko. Ta seisis pika neljakandilise söögilaua otsas. Laua ümber istus tema pere: auväärt emand Mareta, nooruke tütar Birgitta, jässakas õpipoiss Jaanus ja lapseohtu Juku. Birgitta ja Asko vahel aga istus Leeno. "Ma pean teiega rääkima!" kordas Asko ning vaatas kordamööda igale kodakondsele nõudlikult silma. "See siin on mu kadunud isa õde, Leeno-tädi, oma kodukohas kuulus haigeteravitseja tark. Ta peab ennast lossihärra viha eest varjama. Minu maja pakub Leenole kaitset üheks aastaks ja üheks päevaks - kuni linn ta omaks kuulutab ja Leenost saab vaba linna vaba kodanik. Sinnamaani ei tohi ükski võõras Leenot näha, ei tohi teada, et ta on minu katuse all. Teie ei ole Leenot näinud, teie ei tea Leenost mitte kui midagi!" |