MAMMUTIJAHT
Korraga oli kuulda suurt kisa. Erutatud karjatused teatasid erakordsest sündmusest. Mammuti Poja salk tõttas kära suunas. Ivakese aja pärast nägid kütid, et Hundiküüne salk ümbriteb mammutit ja mehed peavad loomaga vihast võitlust. Neil oli õnnestunud mitu oda mammuti keresse torgata. Hullunult hüpleval mammutil jooksis ka lont verd, vist kirvehoobist. Sel hetkel sekkus võitlusesse otsusekindel Mammuti Poeg oma küttidega ja tapluskirest haaratuna unustasid nad vaenlased. Haavatud mammut märatses pööraselt. Oma kihvadega lõi ta ühe küti pikali ja oleks ta puruks tallanud, kuid üks kohkumatu mees hüppas tagantpoolt julgesti mammuti juurde ja virutas kaks rasket hoopi looma tagumise jala kõõluste pihta. Mammut vajus taguotsaga maapinnale, tõstis londi ja ajas suu ammuli, nii et paistis isegi kurk, täis lotendavat liha. Keegi virutas odaga ja tabas looma suulage. Mammut tõmbas oda londiga kohe välja ja hüppas raevunult jalule. Kütid jooksid tema eest padrikusse, mammut aga jälitas neid tulivihasena, trampides puruks kõik, mis talle teel ette jäi. Ta jooksis väikesele künkale. Aga ennäe, seal seisis tema ees üllatunult käputäis mingisuguseid võõraid kütte. Nad olid just siia jõudnud. Enne kui nad suutsid kalleletungiks valmistuda, lõi maruvihane mammut kaks meest maha. Ta oleks neid veel rohkemgi puruks tallanud, kui nad poleks viimasel hetkel laiali põgenenud. Mammut jäi seisma, kõigutas pead ühelt küljelt teisele ja värises kogu kehast. Üle välu jooksid müdinal veel kaks mammutit, emaloom koos pojaga. Paari väikest kaske puruks sõtkudes tõttas haavatud mammut üle välu pasundava karja poole. |