Ah, olid kuldsed ajad siis,
kui kestis ürgne eluviis!
Koos asus koopas iga tuba,
kus kõike teha luba.

Said mehed saagiks mammuti,
ta ümber lauldes tammuti
ja puu all iga hõimuvend
täis õgis end.

Taat pärast kujutada mahti
sai koopaseinal seda jahti.
Tark oli taat ja teranegi,
ta tule taltsaks tegi.

Ta käskis: "Öiti püsi valvel
ja soojenda meid talvel!"
Ning kutsikana samas
leek oli saba liputamas.

Taat ütles: "Uuri siin ja puuri,
et valmis saaks ükskord kultuuri.
On tarvis ajapikku
meil rauda, ratast, kangi, tähestikku."

Memm ütles: "Kohe leiutada
sul tuleb pliit ja pada.
Pead leiutama peegli, kingad, kleidi,
muu oodata võib veidi."

Taat nuia vastu kändu raksas,
et kohkus laas, ja hüüdis nagu jaksas:
"Memm, kõigeks, mida vaja,
me leiame kord aja!"

Nii alustas me sugu
suurt perekonna lugu.