LÕVI JA LOHE PÜHITSEMINE Birgitta toas ootab teda üllatus: asemele on laotatud kaks hurmavat pärlitikandiga kaunistatud taevasinist siidkleiti! Üks Birgitta, teine tema jaoks. Muidugi - täna minnakse ju sepatsunfti jootudele! Õhinal aitavad tütarlapsed teineteist riietada, juukseid kammida ning kuldniitidest võrgukesi pähe seada. Nad peavad välja nägema nagu õed! Emand Maretal pole midagi selle vastu, et kahe kauni näitsiku saatel peole ilmuda. Rõõmutuhinas võtavad tüdrukud kätest kinni ja keerutavad, nii et seelikud lendavad. Nad on tõepoolest imekenad. Parajasti siis, kui Mareta tüdrukutega gildihoone juurde jõudis, hakkas pidulik rongkäik liikuma. Kõige ees sammus seppade tsunfti oldermann Markus Kerell. Tema taga kanti seppade tsunfti lippu ja vappi. Lipu taga kõndis - vaata ja imesta! - raehärra Olaf Tomasson isiklikult ning tema kummalgi käel kaks auväärt meistrit - Kiviraidur Kaarel Karumaa ja sepp Asko Ausmees. Nende kannul astus raekapell: linnamuusikud, kuus meest pasuna, flöödi, trummi ja vilepilliga. Ja siis tulid sepad - tsunfti vannutatud eestseisus ning meistrid oma emandate ja tütarde, sellide ja õpipoistega. See oli uhke minek! Tõrvikute valgel ja linnamuusikute pillide hüüdes. Majades avanesid aknad ja uksed, rahvas tuli tänavate äärde vaatama, kuulama, imetlema. Tavaliselt mindi tsunfti avaliku tunni ja jootude vahel piduliku rongina raekoja ette, aga täna oli teine tee. Täna oli suurkaupmees ja raehärra Olaf Tomasson kutsunud kogu tsunfti oma uue maja tuulelipu pühitsemisele. Jõudnud tänavanurgale, jäi raehärra seisma: "Vaadake! Justament siitkohast paistab ta kõige selgemini kätte!" Muusika vaikis. Kõik peatusid, et raehärra vastvalminud maja uudistada. Ilus oli see küll! Hallist, oskuslikult tahutud paekivist, uhke portaali ja hästi kõrge, terava katuseviiluga. Katuseviilu aknaluugi kohal ulatus tugev palk seinast välja: selle vintsploki abil hakkavad kotid üles, Olafi kaubalattu liikuma. Aga katuseviilu peal, üsna selle teravikul, valendas ebamäärane kogu. Kas see pidigi sissepühitsetav tuulelipp olema? Või oli tuulelipp veel koguni valmis tegemata? Ja siis, kui rahvas oli tarbeks jõudnud imestada ja mõistatada, langes palakas! Vaikne ohe veeres läbi kogu rongkäigu. Sa imedeime! Niisugust polnud vanas Tallinnas varem nähtud! Valgest kivist lõvi istus tagumistel käppadel ja hoidis esikäppade vahel kaunilt sepistatud tuulelipuvarrast. Lipuke ise aga helkis kuldselt loojuva päikese kiirtes. Kuldne lohe lillakas õhtutaevas. "Teie kätetöö, auväärt meistrid!" ütles raehärra tema kõrval seisvale Askole ja Kaarlile. "Ja teie rahad, aulik raehärra!" ei jäänud Kaarel vastust võlgu. "Ilma rahata ei sünni siin ilmas midagi!" "Nojah, kuda siis muidu," nõustus Olaf. "Minu rahad ja teie kätetöö üheskoos on meie linnale ilusa kingituse teinud." Veel puudutavad päikesekiired imelist tuulelippu, alla majade vahele aga laskub juba pimedus. Kuid sellest pole midagi, sest mida pimedamaks läheb, seda jõulisemalt põlevad tunglad seppade käes, valgustades oma maja trepile tõusnud raehärrat ja pidulikult riietatud tsunftirahvast. Suursuguse kujuna seisab Olaf Tomasson kahe etikukivi vahel. Ta ootab, kuni jutusumin vaibub, siis hakkab kõnelema. "Auväärt Tallinna sepad! Mina tahan täna koos teiega pidu
pidada. Teie, sepad, olete meie linna kõige mehisemad meistrid. Teie, sepad, taote rauda
meie vaba linna kaitseks. Teie sepistatud kuldselt helkivad tuulelipud on meie kivise
linna naeratus! Vaata, mina tahtsin, et ka kiviraidur Kaarel, kes selle maja on ehitanud, oma käed tuulelipu tegemisele külge paneks. Sest Kaarel, kes oskab Tallinna hallis kivis orelihelid mürisema panna, seesinane Kaarel peab ka oma kunstiga minu maja katuseviilu kroonima! Aga kuidas? Kuidas siduda omavahel kiviraiduri ja sepa tööd? Kuid siis tuli poiss, Asko õpipoiss Eerik, ja tema peas sündis pilt - lõvi ja lohe. Aga mis kasu on mõttest, mis lendu lastud ja õhku hõljuma jääb? Mõte tuleb kinni püüda! Mõte tuleb teoks teha! Näete, seal üleval, katuseviilul, seisabki kivisse raiutud ja raua sisse sepistatud mõte!" Ja lõpetuseks ta lausus: "Auväärt Tallinna sepad! Inimlapse elu on üürike, aga tema töö kestab üle aegade. Olgu teie sepised meie tervituseks kaugetele põlvedele! Au ja kiitus teile, Tallinna sepad!" Pärast kõnet mängisid linnamuusikud lühikese loo, ja siis avanes uue maja uks ning raehärra emand, tütred ja teenrid kandsid liudadel kostitust alla rahva sekka: rasvas küpsetatud väikesi pirukaid ja õlut. Siis seati ennast jälle rongi ning hakati liikuma tagasi, gildihoone poole - jootudele. Pasun hüüdis ja trumm paukus ja vilespillid lasid lõbusat viisi. Ning jalad, need jalad! Need ei mallanud enam mõõdukalt astuda. Jalad muudkui kippusid tammuma ja hüplema, läksid päris tantsutuuri. Nii mindigi tõrvikute ja küünalde valgel, muusika meelevallas, tantsides läbi Tallinna kitsaste tänavate. |