LÕKE
A. Dietrich

Tuli oli inimese esimene, kõige suurem avastus ja esimene avastus Maal. Aeg muudab kõike.
Kunagi oli see paik, kus me praegu istume, paljude meetrite paksuse jääkihi all. Pärast muutus kliima Maal soojemaks, jää taganes ja jättis enda taha külma kaljuse tundra.
Hiljem ilmusid siia hõredad metsad. Nende vahel soistel tasandikel hulkusid pruunid mammutihiiglased, läbi põõsastiku murdsid teed tohutud karvased ninasarvikud, pajuvõsas ja haavasaludes sõid kolmemeetriste sarvedega hiidpõdrad.
Aeg on kõik muutnud. Isegi tähed seisid tol ajal taevas teisiti kui praegu.
Ainult tuli, mis andis sooja ka igiammustele aegadel, on ikka samasuguseks jäänud.
Sadu tuhandeid aastaid tagasi riskisid inimesesarnased olendid esmakordselt tulla äikesest süttinud tulekahju asemele ja põleva oksa kätte võtta. Sellest hetkest peale ei lahkunud inimesed tulest enam silmapilgukski. Võib öelda, et inimene on muutunud inimeseks lõkketule paistel. Veelgi enam: kõik suured avastused on nii või teisiti tulega seotud . . .
Hirmu pimeda öise metsa ees on inimene pärinud oma kaugetelt esivanematelt. Samast on pärit ka tule seletamatu ligitõmbav jõud. Ainult vabisev leek kaitses muistseid inimesi õudse, pilkaselt pimeda metsa eest. Metsas hulkusid ringi hiiglasuured karud ja vägevad mõõkhambulised tiigrid, sealt kostis salapäraseid karjatusi ja hääli . . .Võib-olla karjusid lihtsalt öölinnud, ent inimesed pidasid jahti päeval ega tundnud neid, kes ärkasid alles päikseloojangul, ja kõik tundmatu tekitas hirmu.
Alles tuli vabastas inimese igavesest hirmust.
Inimesed kuulasid võpatades ähvardavaid möirgeid, ulgumist, kiunumist ja tagaajamise müdinat. Nad teadsid: seni kui lõkkes loidab päästev leek, ei juhtu nendega midagi.
Tulel on võimas jõud.
Kui meie kaugete esivanemate koopa ees poleks süttinud suitsev tuluke sel ajal, millal nad polnud veel inimesed, kuid polnud enam ka ahvid, siis, Dimka, oleks teadmata, missugused meiegi praegu oleksime. Tuli kaitses ja soojendas, ta õpetas liha küpsetama ja hiljem ka keetma. Ja oma valgusega ta justkui pikendas tööpäeva. Tänu nendele öödelt võetud tundidele jõudsid inimese esivanemad rohkem teha ja rohkem teada saada."

A. Dietrich, Värvilised lood. Tln., 1972. lk. 167- 170. (lühendatud).