LINNULUUDEST KEE
Möödusid päevad, nädalad ja kuud. Sepikojas kõmas vasarate mitmehäälne laul, emand Mareta talitas väsimatult majas, laudas ja aias, ning varavalgest õhtuhämaruseni kõlas kodus Birgitta hele hääl. Leeno-tädi püüdis vaikselt, halli hiirekesena majapidamises abiks olla. Ta teadis, et perenaine teda ei salli. Seda anti talle igal sammul tunda. Mareta meelest oli see selge ülekohus - nõuda, et tema, aus ristiinimene, varjaks oma kodus mingit tagaotsitavat nõiamoori! Ühel mihklikuu keskpäeval, kui pere parajasti lõunauinakut tegi, paotus Leeno kambrikese uks ja lävele ilmus Birgitta. "Birgitta-lapsuke, kas sina ei tahagi leiba luusse lasta?" imestas Leeno. "Miks sina pole puhkama heitnud?" küsis tüdruk omakorda. Vana naine istus kõrge kitsa akna juures, toetas küünarnukid paekivist aknalauale ja oma terava lõua peopesadesse. Nukral pilgul vaatas ta naabrimaja halli kiviseina. "Mu kodukohas õitseb praegu lagendikul kanarbik ja kuusikus küpsevad pohlamarjad…" ohkas ta. "Leeno-tädi, kas ma tohin su käest midagi küsida?" "Küsi, mu laps, küsi julgesti." "Ütle, Leeno, miks pead sa ennast linnamüüride vahel varjama?" "Ma olen rüütel Rimmelshofi ori…" "Seda olid sa ju ennegi, eluaeg," käis Birgitta Leenole peale. Leeno tunnistas tüdrukut altkulmu. Tüdruk pidas vapralt vastu ega löönud silmi maha. "Olgu, ma näitan sulle." Leeno tõusis, võttis seinaorvast laia puukausi, sõlmis oma kaelast lahti linnuluudest kee, pani selle kaussi ja kallas kannust selget vett peale. See tehtud, sirutas ta käed kausi kohale, kondised sõrmed harali, huuled pomisemas võlusõnu. Siis langetas ta käed ja avas silmad. "Vaata!" ütles ta käskivalt. Birgitta kummardus kuulekalt kausi kohale. Ta nägi: anuma põhjas puhkas vee all Leeno kee. Korraga lõi vesi virvendama ning kee keskele ilmus pilt. Linnuluudest kee oli justkui raam selle ümber. Aga see pilt hakkas liikuma! Birgitta vaatas ja vaatas, justkui võlutud. Üle kadakase välja tormavad ratsanikud. Nende odad helgivad päikesekiirtes, õlamantlid lendavad tuules. Uhkete kulla ja kalliskividega ehitud hobuste kõrval kihutavad koerad. Nüüd hakkab suur raske kimmel ennast teiste seast ettepoole suruma. Kimli ees põgeneb metskitseke. Jahiseltskond jääb kaugele maha, kuid vahemaa kitsekese ja kimli vahel muudkui väheneb. Korraga kerkib põgeneva looma ette vana naine. Kitseke teeb järsu hüppe paremale ja kaob kasesalusse. Aga naine - Birgitta nägi nüüd selgesti: see oli Leeno! - tõstab käed ning vägev kimmel ajab end äkki täiel galopil tagajalgadele ja tardub paigale. Tema peremees aga lendab prantsatades kadakapõõsasse. Siis hakkas kadakaväli virvendama, muutus uduseks ja hajus. Puukausi põhjas aga valendas vee all Leeno linnuluudest kee. Birgitta tõstis pea ning vaatas Leenole imetledes silma. "Ja nii see oligi?" küsis ta sosinal. Leeno noogutas sõnatult. |