Leivalugu

     Leib on meie laual iga päev. Tihti me ei mõtlegi, kui palju tööd ja vaeva on vaja leiva saamiseks.

1. Loe, milliseid töid tehti leiva saamiseks vanasti.
   Kirjuta, mismoodi on tänapäeval!

     Vanasti põletati alet, et metsast põldu teha: hakiti maakirvestega kamarat, kaaluti ihurammuga kive, kaevati labidaga kraave. Põllulapid olid pisikesed.

Tänapäeval on põllud ...................................................

      Vanasti künti harkadraga, äestati karuäkkega, adra ees olid härjad. Seeme tehti maha käsitsi. Külvaja viskas terad külimitust peotäishaaval mulda.

Karuäke

Vanasti lõigati leivavilja sirbiga, vihk vihu kõrvale, hakk haki järel nurmele ootama, kuni jõudis rehepeksu järg. Siis  rabati ja peksti viljavihke koodiga, põhku pahmasid härjad ja hobused. Terad tuulati sarjaga aganate seast välja.

Tänapäeval tehakse põllutöid ......................................
...................................................................................

     Vanasti hõõruti terad käsikivil jahuks või pani mölder veski tuule või vee jõul jahvatama.
     Kui pereema seadis leivategu, segas ta sõklaid taignasse toidujätkuks. Päris puhtast jahust ei tehtud leiba isegi suurteks pühadeks.
     Rahvajutu järgi olnud leib kehvadel aegadel nii
aganane, et tema ligidal pole tohtinud tulerauda raiuda, sest säde oleks leiva põlema pannud.

Millist leiba sööd sa oma kodus praegu? ..................................... ..................................... .....................................     Vanasti tohtis leiba lõigata vaid pereisa, kes oma käega andis igaühele tema osa.

    Ikka suuremale suurem tükk ja pisemale pisem. Leib oli nii kallis, et lapsed ei saanud isegi aganaleivast kõhtu täis süüa.
    Leivapätsi ei tohtinud nii lauale panna, et lahtilõigatud külg akna või ukse poole vaatas. Kardeti, et leivajätk võib ära lennata.
    Söögiajal sooviti leivale “jätku!”.Kes vanasti leivatüki maha pillas, võttis selle jalamaid üles ja andis palale suud.

Kuidas sinu pere lauas toitu tänab? ............................

2. Kas oskad neid vanasõnu seletada?

   Kuidas sina põllule, nii põld sinule.
   Kaeva mulda, siis saad kulda.  

3. Mõtle ise välja üks vanasõna leiva kohta!

.....................................................................................

4. Loe ja jutusta, milline oli vaeslapse elu võõras peres!

Vaeslapse käsikivi  I

    Üks vaene vanemateta tütarlaps oli õelas peres kasvandikuks, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants.
    Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul.
    Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis.

    Ühel päeval, kui meie nõder tütarlaps jälle rasket käsikivi ümber ajas ja väga nukral meelel oli, et perenaine teda hommikul söömata oli jätnud, tuli sinna üks lonkur ühe silmaga sant. Aga ta ei olnud päris kerjaja, vaid kuulus Soome tark, kes enese sedapuhku sandiks oli moondanud.
    Sant istus ukselävele maha, vaatas teraselt lapse rasket tööd, võttis palukese leiba oma kaelakotist, pistis lapsele suhu ja ütles:
     "Lõuna veel kaugel, võta pisut leiba keha karastuseks."
    Vaenelaps näris kuivanud palukest, mis magusam kui sai maitses, ja tundis sedamaid jõudu kätes kasvavat.
    Sant ütles: "Sul vaesel võivad käed küll väsinud olla ühtepuhku rasket kivi ümber ajades?"   
    Siis võttis vanamees kotist ühe rätikuräbala, andis lapsele ja ütles: "Seo õhtul magama heites see rätik oma pea ümber ja õhka südame põhjast:
    "Magus unenäoke, kanna mind sinna, kust käsikivi leian,mis ise jahvatab, et minu nõdra abi pikemalt tarvis ei oleks!""
    Vaenelaps pistis rätiku põue ja tänas anni eest vanameest, kes sedamaid oma teed läks.