KUI TULI RAUDTEE
J. Parijõgi

Juba sellest nüüd saab enam kui sada viiskümmend aastat tagasi, kui tuli raudtee. Juba enne käisid jutud, et kroonu tahab ehitada raudteed, mida mööda pannakse käima masinad või nagu neid siis kutsuti raudhobused. Raudhobused on nii tugevad, et jaksavad enda järel vedada pika rea suuri vankreid. Algul ei usutud seda juttu, olgu nüüd kroonu nii vägev kui tahes, aga rauast teed ta ikka ei jaksa ehitada. Arvasime kõik, et raudtee tuleb läbi-rauast, nagu maantee on mullast ja liivast, et on paksud raudplaadid maas. Ühel kevadel käisid insenerid meiegi külast läbi, ajasid metsa sihid sisse ja panid tikud püsti. Nüüd hakati raudteed kartma. Käisid kõiksugused jutud, masin ajavat välja nii palju sädemeid, et süütab metsad ja talud. Teised jälle rääkisid, et ajab kariloomad alla. Ühel pühapäeval räägiti külavainul, et peaks kroonut paluma, et see viiks raudtee läbi kusagilt kaugemalt, nii et meie küla karjamaad ei puutuks. Järgmisel kevadel kõneldi, et raudtee olevat juba Pikasillal, juba käivat raudhobunegi seal ja hirnatab mis hirmus. Vanemad inimesed arvasid, et raudhobune ei ole masin, vaid mingisugune koletis. Loom, kes sööb puuhalge ja kelle sisikonnas on vesi ja tuli. Ühel pühapäeval läksin minagi teiste noormeestega raudteed vaatama. Juba Tammvere kohal nägime liivavalli ja puupakke tee ääres maas, aga rauda veel ei olnud. Metsa vahel istus salk töölisi, nende juurde läksime ja küsisime: ”Kui kaugel raudtee juba on?"
"Siin ongi raudtee," seletasid töömehed. "Siin . . ." imestasime meie, "aga kuidas . . .Kas ta siis veel päris valmis ei ole? Ainult need kaks raudriba?" - "Niisugune ta ongi," seletasid jälle töölised. "Siit sõidabki rong, oodake veidi, ta pidi täna veel tulema pakke ja liiva tooma, saate oma silmaga näha." Seal kostiski korraga metsa tagant kõrvulukustav huilgamine. Vana Peedu Jaan, kes oli meiega kaasas, lõi kartma ja hüüdis: ”Oi, mis see on?" Töölised jäid rahulikuks ja seletasid edasi:" Sealt ta tulebki, saate ise näha." - "Ah tulebki?" küsis jälle Peedu Jaan. "Kas see oligi raudhobuse hirnumine? Kas on tõsi, et sööb puuhalge, ajab sõõrmeist suitsu välja ja sisekonnas on tuli?" Töölised pistsid naerma: ”Sööb küll puuhalge ja kivisütt nagu iga masin." Edasi ei saadud enam seletada, sest mäekünka tagant tuli ähkides ja puhkides rong. Mäletan, et minulgi jooksid külmad judinad üle selja, kui ta niisuguse hooga tuli ja meie kohal seisma jäi. Töölised läksid liiva ja liipreid maha loopima, kuna meie kõndisime arglikult ümber rongi, vaatasime ja katsusime teda igast küljest. Ta oli siiski hoopis teistsugune, kui olime kujutlenud. Arvasime enne, et vagunid ei ole muud kui hiigelsuured vankrid, redelitega, põhilaudadega ja aisadega. Kuid nägime suuri kaste või maju rattail. Vedurit me ei osanud üldse kujutleda. Mäletan, et arvasin ta olevat mingisuguse raudhobuse, kelle paneb käima masin ja kes hiigla-raudjalgadega mõõdab maad ning kogu selle rongi veab liikuma. Küll vana Peedu Jaan imestas, kui veduris nägi inimest. " Kas ta teda ära ei söö?" küsis meilt poolsosinal. Jah, imelik oli siis küll! Kui esimene reisijaterong sõitis meie küla kohalt läbi, oli rahvast tee ääres murdu; Tartus olevat raha eest lubatud esimest rongi vaatama. Nüüd olete teie rongidega harjunud maast-madalast. Või mis nüüd rongidest. . . maad mööda kihutavad autod, taeva all lennukid . . .Ei tea, kuhu see inimene viimaks välja jõuab! Milliseid liiklemisvahendeid tarvitatakse praegu peale raudtee?
J. Parijõgi, Möödunud ajad jutustavad I osa, Trt., 1939. lk. 13-16. (kohandatud).