KOHTUMINE AHVINIMESEGA
Kõigest paari jala kauguselt vaatas mulle otsa mingi nägu. Olend, kellele see nägu kuulus, oli seni küürutanud puhma taga ja vaatas just samal hetkel sealt välja, kui mina vaatasin sinna. See oli inimese pale - või igatahes sarnanes see palju rohkem inimese kui ühegi ahvi palgega, mida ma kunagi olen näinud. See oli lamedaninaline, piklik, valkjas ja vistrikest laiguline nägu, mille ettepoole ulatuvat alalõuga ümbritsesid jämedatoimsed turris habemetordid. Tihedate, raskete kulmude alt vaatasid välja loomalikult julmad silmad, ja kui ta avas suu, et minu poole midagi vandesõna taolist uriseda, nägin tema teravaid, kõveraid koerakihvu. Hetke vältel lugesin tema õelast pilgust vihkamist ja ähvardust, siis aga asendus see välkkiirelt ülesaamatu hirmuga. Kuuldus murduvate okste raginat, kui ta ülepeakaela alla rohelisse tihnikusse sukeldus. Ainult korraks välgatas punaka seaga sarnanev karvane keha, mis kohe kadus lehtede ja okste keerisesse. Püüa kirjeldada kohtumist ahvinimesega ja joonistada sellest pilt! |