KESKAEGNE TALLINN On imetore varane hommik. Ja sina seisad Raekoja platsil ja läbi kingataldade on sillutuskivide mõnusad kindlad laperjad seljad selgesti tunda. Ja kui sa siis silmad korraks kõvasti kinni pigistad, siis (tingimusel muidugi, et sa õ i g e t e l sillutuskividel seisad, parem jalg pisut eespool ühel ja vasak vähe tagapool teisel sillutuskivil) - siis ei näe sa, kui sa silmad uuesti lahti teed, Tallinna Raekoja platsi enam hoopiski mitte nõnda, nagu sa teda äsja nägid! Sest kui sa tõesti õ i g e t e l e kividele seisma oled juhtunud ja silmad kinni pigistad ja jälle lahti teed, ei näe sa kõike enam nii, nagu see praegu on, vaid hoopis nii, nagu kõik täpselt viiesaja kolmekümne kahe aasta eest oli. Muuseas: ega muutus pole iseendast kuigi suur. Muutust võib esimesel silmapilgul koguni mitte tähelegi panna. Ainult et platsiäärsetel majadel on hommikupäikeses kiiskavaid klaasaknaid äkki üsna harvalt ees. Sest enamjaolt täidab aknaraame kumendav seapõiekile. Ja keset platsi seisab kõrge kivist kaagisammas. Ja selle kõrval tukub valge vae- ehk kaalukojahoone, raske punane kivikaabu silmadel. Ja ümber platsi on majaseinte ääres kaubapoodide read, hommikused tabalukud alles uste ees rippu. Ja Raeapteegi krobelise kiviseina sees pole mitte ainult uks, vaid selle kõrval on parajal kõrgusel ka neljakandiline tahutud kiviraamiga müügiaken, kollaseks värvitud laudluugiga kinni. Ja siis läheb kollane luuk korraga lahti. Üks poiss pistab pea aknasse ja kissitab päikest. On näha, et poiss sirutaks hea meelega pea aknast koguni välja, kui müüri päratu paksus seda ainult lubaks. Üks niisuguses vanuses poiss, kelle kohta onud ütlevad poisivooster, aga poisipõnnid ütlevad mõnikord juba vaata et koguni onu - kui neil puterlohhi mängides pole ähmiga mahti teda terasemalt vaadata. Niisiis pistab poiss rõõmsa kassinäo aknasse ja kissitab päikest. Poisil on punakaspruun kapaga lõigatud juus ja lustakas terava otsaga ja tedretähtedega nöbinina. Ja kui ta pea aknapiida varju tagasi tõmbab ja silmad lahti teeb, on selgesti näha, k u i rohelised ja kelmid need tal on. Aga siis kaob poiss müügiaknalt lipsti ära ja võti ragiseb apteegiukse lukuaugus ja uks läheb laiali lahti ja poiss volksab platsile. Ta tirib rasked raudpõõnad apteegi kolme akna luukide eest ära ja lükkab luugid valla. Ja kui ta siis apteeki tagasi tõttab, ongi seal uue tööpäeva hommik käes. Läbi tillukeste tinaraamides aknaruutude langeb valgus nagu sületäis siravaid kalasoomuseid jalgadest siledaks nühitud paepõrandale ja tumedast tammepuust letile ning seinatahvlitele. Suured hommikused päikeselaigud vudisevad heledatel laevõlvidel, kus veiklevad imelised maalingud, mis kujutavad vanaaegseid voldilisis riideis mehi ja naisi ja üsna harilikke teravakatuselisi maju ja lillevanikuid - ja-jaa: ümber kaarjalt kolmnurksete võlvipindade on maalitud naljakaist, just nagu pärgamendise raamatu vahel lamedaks kuivatatud lilledest raamid. Ja maalitud võlvide all on apteegiriiulid hämarusest esile astunud, nagu oleks nende eest hallid eesriided kõrvale lükatud. Ja päike on kõik oma eilsed mänguasjad riiuleil uuesti üles leidnud ning mängib nüüd nendega, nii et küll saab. Oh, niisugust kannidekogu nagu siin ei leia ta ju tõesti ühestki teisest kohast ei siin linnas ega mitme maa ja mere taga ümberkaudu. Sest riiulitel on kümnete kaupa, ei, sadade kaupa reas anumad ja astjad, purgid ja potid, pudelid ja potlid, nusarad ja napad! Ja missugused! Ühed on raskest rohelisest ja teised kergemast kollasest klaasist. Kolmandad ja neljandad ja viiendad on põletatud savist, helevalget või ploomipruuni või siravsinist vaapa. Ja seal sees on muidugi viitteistkümmet eri sorti vett ja kolmekümmet keedist ja seitsetkümmet salvi ja nõnda edasi. Ja letilaegastes (seda on juba lõhnastki hulga maa taha tunda) on imeväärt Indiamaa teelehepuru ja haruldasest haruldasemat Araabiamaa kohvi ja pipart ja loorberilehti ja kaneeli ja kuivatatud konnakoibi ja rubiine ja peeneks uhmerdatud prussakaid ka. |