JAHIHOOAJA ALGUS Ühel jahedal hommikul riietusid mehed soojemalt: tõmbasid paksudele nahkpükstele saapad, panid selga kasukad, pähe suurte kõrvadega mütsid. Siis võtsid nad odad ja vibud ning sammusid hanereas, vanem kõige ees, Pühale Platsile. Neile järgnesid elevil naised ja lapsed. Naistel olid seljas ripatsite ja mustritega kaunistatud nahkürbid, kaelas käbikestest keed, juustes suled. Platsil põles väike lõke ning paarkümmend tugevamat meest võtsid seal istet. Naised lastega seisid kaugemal. Püha Koja ees, seljaga vastu Taevalinnu kujuga sammast, seisis nõid Ussikael. Teda ehtis erinevatest loomanahkadest õmmeldud rüü, peas oli linnunokaga müts. "Püha Esiema," sõnas nõid. "Püha Taevalind, lahke
metsarahvas, oo kuulake mind! Tulge meile külaliseks, lahket kosti vastu võtma!" Ta
tõi kojast kinniseotud metskitse talle, torkas sellel kõri läbi ja laskis verel
üksluise lausumise saatel potti voolata. Metsavaimud, vennakesed, Jubeda häälega lause lõppe venitades kordas ta neid sõnu kaua. Andke jõudu, osavust, Veriste huultega kütid tõusid ja liikusid odasid pea kohal hoides
üminal ümber lõkke. Andke jõudu, osavust, Viinud talle pea, südame ja vere kotta, viskus nõid pikali, peksles käte ja jalgadega, väänles ja sisises. Ta nägu tõmbles krampides. Aegamööda naine rahunes, jäädes kahvatuna lamama. Kõik jälgisid nõida pinevusega, ja kui see viimaks liigutas, hüüatasid õnnelikult. Nõid tõusis ja kuulutas: "Tänu sulle, Esiema, tänu sulle, Taevalind, tänu teile, metsarahvas!" Tall praeti lõkkel ja vanem jagas igale sugukonna liikmele liharaasukese. Siis sättis Osavkäpp, väledate liigutustega kuivetu mees, maapinnale puukepikestest tarva kujutise, mis kangesti tõelist looma meenutas. Seejärel virutasid kütid huilates odad tarva kujutisse. Nõnda tegi Osavkäpp järgemööda põdra, metskitse, metssea ja paljude teiste loomade kujutised, millesse kütid ikka odad pildusid. Veiderdaja ja Sookonn hakkasid viledega lõbusat lugu puhuma, mille saatel mehed võidukalt ümber lõkke hüplesid. Nendega liitusid naised ja lapsedki. Tantsiti ja lauldi kuni väsimuseni. Vastu õhtut mindi sauna. Selleks oli järveperve kaevatud koobas, kuhu kanti tulised kivid, siis suleti sissekäik ja valati kividele külma vett. Aurusesse puutoestikuga pimedasse ruumi mahtus korraga neli inimest, kes pärast vihtlemist kohe järve kargasid. Pärast tublit õhtusööki heitis sugukond rahulolevana magama. |