HELME LINNUS
H. Gustavson

Mitmesaja aasta eest tulnud kord ordurüütlid Helme hiide ja pidanud aru: siia ligidale oleks vaja linnus ehitada, ainult nii saab hulgana hiies käivaid eestlasi vaos hoida. Pandudki müüriladujad tööle, kuid sein oli visa kerkima. Pealegi kartnud rüütlite pealik, et linnus rünnakuga ära võetakse. Ei aidanud preestrite kinnitused, nagu võiks kirikulaul vaenuväge peletada. Vajalikumaks peeti käia targa käest nõu küsimas. Tark seletab: ainult siis jääb loss vallutamata, kui selle müüri sisse elus tütarlaps panna. Kuid tüdruk peab end lubama vabal tahtel sisse müürida ja ta nimi peab igavesti saladusse jääma!

Otsiti sobivat neitsit lähedalt ja kaugelt, saadik sõitis Saaremaale, teine taha Tartumaale. Lõpuks leiti keegi Anne-nimeline piiga hoopiski ligidalt. Müüris oli juba aegsasti õõnsus valmis, Anne astunud sinna naeratavalt sisse, kaasa saanud kruusitäie vett ja kannika leiba. Kibekähku kerkis sein, tüdruku hingamist oli veel nädal aega olnud kuulda, siis see vaikis alatiseks.

Sissemüürimisest olnud aga kõvasti abi. Niipea kui linnust piirama tuldi, mähkinud läbipaistmatu udulaam lossi nagu surilina alla. Vähe sellest, et midagi näha polnud, ei kostnud sealt ka häälepiuksu välja. Piirajad hõõrunud silmi, kehitanud õlgu ja marssinud minema.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid. Kus nägijaid, seal keeled kumu kandmas. Kord seisnud jälle vaenuvägi Helme all, linnusest ei kihku ega kahku, udusein nagu tohutu lumemägi ees. Astunud vaenlaste pealik ühte tallu, küsinud juua. Pime eit hakanud parastama: "Passi nüüd jah, kuni janu silmanägemise ära võtab! Küll meie Anneke mõistab udu kududa!" Pealikul aru käes: kaitsevaimu nimi on Anne. Kohe pannakse kõige kõvema kõriga piiraja suuga vastu udupilve. Hüüab kolm korda: "Anne! Anne! Anne!" Nüüd hakkab udu esiteks tõusma, siis sajab jämeda vihmana maha. Piirajate ees seisab kogu kants nagu peo peal. Lossi kaitsjad ei teadnud üllatust oodatagi. Olnud niivõrd muretud, et maganud kes pehmes voodis, kes valvepostil. Tormijooks oli lühike, kuid äge, kõik kaitsjad tehti varsti peajagu lühemaks. Võidumehed olnud aga niivõrd kurjad, et lõhkunud vihaga veel müüridki poolest saadik maha. Sellest ajast jäänudki Helme linnus varemetesse.

Enne hirmsaid tapatalguid jõutud kogu lossi varandus ühte salakambrisse sügavale maa alla peitu panna. Sada aastat hiljem arvanud Helme parun heaks kallist kraami otsima hakata. Saanud teada, et kullakeldrit vaja kaevata mäe külje seest kõrtsi poolt servast. Ei muud kui pandud töömehed mulda tõstma ja kruusa kurnama, härra ise kogu aeg juures.

Aga kes see jõuab pidevalt peale passida, isandal vaja kusagil ära käia, hõikas proua enda asemele. Mehed liigutasid usinalt labidaid, äkki roostes rauduks vastas. Kirkad-kangid saanud sellest hõlpsasti jagu. Ukse taga avanes võlvitud ruum, kivipõrandal külg külje kõrval tammised vaadid. Ühel tõrrel istus üleni hall, aga uhkes riides vanamoor, suur võtmekimp peos, must koer kõrval. Ise ähvardas: "Oleksid mul nüüd sõjasulased alles, küll ma siis teile tõhkudele näitaksin, kus pipar kasvab!"

Karanud seepeale töömeeste keskel seisva paruniproua kallale. Ei jaksanud keegi hädas hüüdvale emandale appi tõtata, sest kusagilt keldripõhjast tõusnud jäine tuul ja puhunud kõik eemale. Samal silmapilgul jõudnud parun ise mõisast tagasi. Kohe lasknud vana vaim proua lahti ning karanud härrale kõrisse:"Mis sa, igavene sunnik, minu elupaika kipud, kas sul maa peal veel vähe vara kokku aetud, vaestelt võetud, väetimailt vägisi kistud?"

Viimses hingehädas andnud mõisnik oma inimestele käsu maa alt päevavalgele pageda, saanud ka ise luistest kätest valla. Niipea, kui kõik koopast väljas, varisenud selle suu mürinal kokku. Ärahirmutatud isand lasknud kõik kaevamiste jäljed tasaseks siluda, et enam ükski õnneotsija maa-alust aaret tuhnima ei pääseks. Vanad inimesed teavad aga küll jutustada, et kui mõni hiline töömees sealt kas labida või kirkaga öösel juhtub mööda minema, siis olevat mulla alt nagu tuhmi koeralõrinat ja kähedat sajatamist kuulda.

Me ei tea, kas Helme lossi seinatühemisse on tütarlaps müüritud. Tõenäoliselt siiski selline komme oli, miks siis ka mitte siin. Mingit imet pole lossi ümber lehvinud udulinikutes, sest udud on meie maal üsna tavalised. Juhus võis isegi nii teha, et ühed ja samad piirajad sattusid kahel korral uduse ilmaga Helme alla. Kui paljukest siis enam vaja, et muistend tekiks? Linnuse lõpp polnud siiski selline, nagu rahvasuu pajatab. Lossi peremehed rootslased lasksid selle hoopis ise 1658. aastal õhku.

Keldri- või Varandustemäe lael, varemete lähedal, on nüüd Suures Isamaasõjas langenute ühiskalm. Küngast on ka Sillamäeks nimetatud, sest siit algas linnusele viiv tõstesild.