AUTO ARENGULUGU
A. Palginõmm

Kaua pidas inimene maanteedel ja linnatänavail kihutavat postitõlda kõige mugavamaks ja paremaks liiklemisvahendiks. Pikkamööda aga hakkas ta siiski unistama sõidukist, mis liiguks ilma hobuse jõuta, hakkas mõtlema isesõitjast. Esimese niisuguse liiklemisvahendi projekt on meie päevadeni säilinud 1490. aastast. Selle autoriks oli kuulus itaalia kunstnik, õpetlane ja insener Leonardo da Vinci. Tema masina pidi hoobade ja kangide abil liikuma panema inimese lihaste jõud. Kuigi Leonardo da Vinci projekt rakendamist ei leidnud, siiski on teada, et mõned aastakümned hiljem ehitati niisuguseid inimjõul liikuvaid sõidukeid juba paljudes maades. Samaaegselt valmistati siin-seal ka tuulejõul sõitvaid "autosid".
Aurujõu kasutuselevõtmine aitab auto arengul astuda suure sammu edasi. Esimese aurujõul liikuva auto ehitajaks on prantslane Gugnot 1770.aastal. Siitpeale auruauto üha täieneb ning hakkab juba õige tugevasti võistlema hobuveokitega ja hiljem koguni raudteega.
Võib öelda, et auruauto oli tavaline hobutõld, mille sisse oli paigutatud aurukatel. Oma suure kaalu ja vedrude puudumise tõttu oli selline auto tolleaegsetel halbadel teedel väga ebamugav sõiduriist. 1840.aastal on Inglismaal niisuguseid aurujõul liikuvaid autosid kasutusel üle saja.
Otsustava tõuke "isesõitja" arengule annab bensiinimootori ilmumine. 1885. aastal teostaid sakslased Daimler ja Benz esimesed proovisõidud omaehitatud bensiinimootoritega autodel. Daimleri puurataste ja puuraamiga autot võib nimetada tegelikult maailma esimeseks mootorrattaks. Kaks masina külgedele asetatud väiksemat ratast olid ainult sõiduriista toetamiseks.
Benz ehitas oma esimese auto kolmerattalise. See sõiduk sarnanes välimuselt kummirehvidega hobukaarikule, mille ette oli asetatud juhtratas. Ühesilindriline elektrisüütega bensiinimootor asus tagatelje kohal.
1886. aastal ehitab Daimler neljarattalise auto, paigutades mootori sõiduki keskele. See auto arendab kiirust kuni 18 km tunnis. Kolm aastat hiljem valmib Daimleril juba auto, millel on teraskodaratega rattad. Samade aastate ümber areneb autode ehitamine kiires tempos ka mitmetes teistes maades.
Sel ajajärgul areneb auto hiigelsammudega. Autodele hakatakse esitama kindlaid nõudeid nii kaalu kui ka bensiinikulu kohta. Samuti pööratakse ikka rohkem tähelepanu kergete, kuid ühtlasi vastupidavate materjalide valimisele. Selle tagajärjel paraneb mootori võimsuse kasutamine.
Kiiruse pideva suurenemisega tõuseb üles hoopis iselaadi küsimus, mis ähvardas kogu auto arengu seisma panna. Kuna autode rattad oli tol ajal täiskummist, siis tekkis (vaatamata vedrudele) nii tugev rappumine, et sellele ei pidanud vastu ükski materjal! Auto arengu n.-ö. päästis õhukummide tarvituselevõtmine 1917. aastal, kuigi alguses olid need sõitjatele jälle omamoodi nuhtluseks. Nimelt purunesid esimesed õhukummid väga kergesti ja nende vahetamine oli äärmiselt raske.

Missugune võiks välja näha tulevikuauto?