OHUD JA OHUROHUD I Metsas elas hulk loomi, kõigil kenad karvakuued seljas, neli nobedat jalga all. Igaühel kaitserelvad hoolikalt kaasas. Ilvesel vahedad küüned kribimiseks. Hobusel kopsakad kabjad võmmu virutamiseks. Põdral pikad sarved puskimiseks. Siis ilmus sinna ka väike olend, kel polnud ei küüsi, kapju ega sarvi, koguni tihedamat karvakuube mitte. Kui loomad teda nägid, imestasid nad: "Kuidas sihuke metsas toime tuleb - väeti ja alasti! Pealegi kõnnib ta vaid kahel tagumisel koival, esimeste asemel viieharulised hargikesed ... Ütle, kes sa oled?" "Olen nupumees Ati," kõlas vastus. Atil polnud ta viieharulised hargid muud midagi kui käed. Nendega hankis ta endale toitu. Kaapis maa seest mugulaid ja juuri. Noppis marju ja seeni. Korjas putukaid, nälkjaid ja konni.
II Ühel päeval hoiatas Atit lind lepikust: "Ohtu, ohtu! Otsi ohu vastu rohtu." Nojaa, hunt Kriim nuuskis ringi. Kumu alasti Atist, väetist ürginimesest, oli selle kiskja kõrvu küündinud. Nüüd tuli ta teda ära sööma. Atil oma hargikestest kuigivõrd kaitset ei olnud. Ta pistis punuma. Aga kui ruttu sa ikka kahel jalal jooksed! Ka torkas keegi teda nii valusasti kanda, et ta hoopis seisma jäi ja karjatas: "Aih, kes siin on?" "Kivikild," teatas hääl murult. "Mismoodi sa mulle haiget teha said?" "Olen õhuke ja terav." "Siis hakka mulle küüneks," palus Ati, võttis terava kivikillu kaasa, nimetas teda aupaklikult: NUGA.
III Hunt lähenes, lind laulis jälle: "Ohtu, ohtu! Otsi ohu vastu rohtu!" Ati valis murult veel teise terava kivi, märksa paksema, palus teda: "Sina ole mulle kabjaks." Hobusel on kabi jala küljes. Ati sidus oma kabja väädi abil varre külge, kutsus teda austavalt: KIRVES. Kolmandale teravale kivile, õige pikale, aõnas Ati: "Ole mulle sarveks." Põdral asetseb sarv kõrgel otsmikul, Ati köitis oma sarve teiba otsa ja hüüdis teda lugupidavalt: ODA.
IV Hunt aga lähenes üha, lind jätkas: "Ohtu, ohtu! Otsi ohu vastu rohtu!" Ati möödus parajasti puhmastikust. Sealt äiati talle vastu rinda. "Kes mind lõi?" "Millega sa nii kaugelt lööma ulatusid?" Ati lõikas oksa kivinoaga maha ning painutas sitke kiuga uuesti vinna. Nii sündis VIBU. Sellega laskmiseks valmistas Ati tillukese odakese - NOOLE.
V Vahepeal jõudis hunt Kriim Atile järele. "Mul on su vastu ohurohud," vastas Ati. Ta haaras noa ja sähmas kallalekippujale koonu pihta. Too tõmbas koonu tagasi, sai - kõmm! - kirvega käpa pihta. Hunt korjas käpa ära - sopsti! - odaga õla sisse. Hunt taganes mitu sammu, ja sinnagi tabas - siuh! - nool teda kintsu. Hunt pääses hädavaevu eluga. Sellegipärast ei loobunud ta plaanist Atit uuesti rünnata. |