ASERI HOOPLEJA
Kunagi oli Aseris kindlustatud mõis, seal elanud keegi rüütel, kes end julgeks ja vapraks sõdalaseks pidanud. Mõisa all sügavates keldrites olnud tal tohutud aarded, mille hulka ta aina suurendanud, küll mitte sõjakäikude ja röövimiste, vaid suurejoonelise kaubitsemisega. Rüütli laevad vedanud siit vilja, mett ja nahkasid üle mere ja tulnud aina kulla-hõbedalastis tagasi. Eks kord lastud lahti hirmujutt: Vene väed tulnud üle Narva jõe, vaata et varsti pool Virumaad nende oma! Aseris läheb kõvaks askeldamiseks. Rüütli süda saapasääres: võetakse elu - mingu, peaasi ainult, et tukatid-taalrid alles jääksid. Samas mõtleb ümber: ei tohi ka surm tulla, mis mul muidu rikkusest kasu! Otsustab kogu varanduse keldrisse kinni müürida. Orjad teevad kibekiiresti töö ära. Õhtul süüakse-juuakse mõisas nagu ennegi. Rüütlil endal jänes püksis, aga praalib: "Laske ma alles näitan oma lõpmata suurt vaprust! Tulgu nad pealegi, ei jää mitte ühelgi pead õlgadele!" Aga keda pole, need on venelased. Päevast päeva vahivad mõisamehed tornist ida poole, silmanägemine päikesetõusudest tuhmiks jäämas. Ikka rahu majas. Õhtusöömaajad muutuvad samal ajal üha tormilisemateks, rüütli enesekiitus ojavulinast kosemühinaks. Kelgib ja kiitleb rüütel ükskord eriti vahvalt. Äkki kõlab vahimehe hädahüüd: "Venelased mõisast vähem kui versta kaugusel, igaühel kaks oda üle õla, hirmus tolmupilv järel, ju vist neid kohe tuhandeid!" Söömalised muutuvad kaameks, pistavad põgenema. Varsti on vapper rüütel üksi mõisasaalis. Väriseb üleni, käsib tallipoisil hobuse tagaukse ette tuua. Toapoiss saab korralduse mõis põlema süüdata, tormab tunglaga toast tuppa, köögist pööningule - kus vähegi võimalik, tuli otsa! Mõisa teenijarahvas silkab kõrgele paekaldale, piilub tagasi: ei sõjaväge kusagil. Ainult vana karjane Toomas kihutab härjakarja enese ees mõisatallide poole, tolmujuga järel. Härgade sarved nagu kaks oda püsti. Samal ajal kappab rüütel auraval hobusel Tallinna poole. Viru-Nigulas küsib juua, pärib teateid Vene vägede kohta. Ei tea keegi midagi niisugusest loost. Samas jõuab kaevule keegi Narvast tulnud kaupmees. Kinnitab temagi, et rahu olevat maa peal. Rüütlil pole olemine kiita - mõis leekides ja häbi peale selle. Jõuab äraaetud ratsul tagasi koju, kuid kodu asemel tukid ja pisut vingusegast suitsu. Kuld ja hõbe varemete all, keldrilaed kuumusest pragunenud, võlvid kokku varisenud. Küll on hiljem püütud Aseri aardeid leida, aga kõik asjata. Argus koos praalimisega on alati juttudele alust andnud. Eriti aga siis, kui tegemist oli mõne vihatud isandaga, käesoleval juhul Aseri rüütliga. Muistendi tõepära ei ole võimalik kinnitada. Võib olla, et midagi selletaolist kunagi juhtuski, aga võib ka tegemist olla pilaga. |