AJANÄITAJA
Heli Veigel

Vanal hallil ajal oli inimestel vist rohkem aega. Ei rännanud siis keegi eriti ringi ega pidanud hommikuti vabrikusse või kontorisse tööle minema. Igaüks askeldas oma kodus. Kukelaul oli äratuskellaks ja päike näitas päevaaega. Siis aga tekkisid linnad oma kaupluste ning töökodadega ja inimestel oli juba täpsemat aega tarvis. Pidi ju õigel ajal poe lahti tegema ja kinni panema. Aastasadu kuulutas siis linnaelanikele tööpäeva algust ja lõppu kloostrikirikute kellahelin. Seepärast kannavad ka kirikukell ja ajanäitaja üht nime - kell.
Kuid nutikad inimesed õppisid aega ka sammudega mõõtma. See toimus väga lihtsalt - linnaväljakule püstitati post ja mõõdeti selle varju. Veelgi nutikamad märkisid ümber posti ka numbrid maha ning päikesekell oligi sündinud. Häda oli ainult selles, et too “töötas” vaid päikesepaistelise ilmaga. Siis nuputasidki inimesed välja vee- ja liivakella. Kuid needki olid üsna tülikad. Eraldi teener pidi valvama, et veekella anum õigel ajal taas veega täita või liivakell ümber pöörata.

Ka tule abil on proovitud aega mõõta. Küünla peale tõmmati kriipsud ja nende ärapõlemise järgi arvati möödaläinud tunde kokku. Hiinas tarvitati veel mõni aeg tagasi tule-äratuskella. Pisikesse lohepeaga lootsikusse pandi pulk, mis ühest otsast põles. Risti üle lootsiku riputati niidiga metallkuulid. Kui leek jõudis niidini, kukkusid kuulid kõlinal alla metalltaldrikule.
Kui inimesed igasugu mehhanisme tegema olid õppinud, panid nad kellamehe asemele kellatorni mehhaanilise metallmehe, kes vasaraga kella pihta lõi. Niisugune kell on tänini alles ühes Prantsusmaa linnas. Seda lööb koguni terve perekond: mees täistunde, naine pooltunde ja lapsuke veerandtunde.
Ligi 8000 aasta eest leiutasid araablased pommidega kellamehhanismi. Peatselt toodi see tarkus ka Euroopasse ja Londoni ühes tornis seati üles päris numbrilaud ja seieriga kell. Just seieriga, sest too ainuke seier näitas vaid tunde. Hellitavalt Suureks Tomiks hüütud kell teenis inglasi väsimatult 400 aastat järjest. Siis vahetas Suur Ben ta välja. Oma 8 meetri kõrguse numbrilauaga on too üheks maailma suurimaks ajanäitajaks.
Omapärane tornikell seati 600 aastat tagasi üles Moskva Kremli Spasskaja torni. Tollel kellal ei käinud ringi mitte osutid vaid numbrilaud.

Kui 500 aastat tagasi Saksamaal vedrukell leiutati, muutus võimalikuks ka pisikeste kellade tegemine. Meistrid sattusidki niivõrd hasarti, et hakkasid valmistama tibatillukesi sõrmusele või kõrvarõngale mahtuvaid kelli. Inglise kuninganna sõrmus-kell teatas aega lausa haamrikesega sõrme pihta koputades.
Kelli aga valmistati üha rohkem ja rohkem ning tänapäeval ei pea keegi enam raekoja platsile minema, et õiget aega teada saada. Seda võib kuulata hoopis raadiost või pärida telefoni teel. Täpsed elektronkellad meie kodudes on juba nii targad, et löövad õige aja numbritena ekraanile. Ma arvan, et päris põnev on oodata, milliseid kelli meistrimehed tulevikus välja nuputavad.

Täheke nr. 8/ 1991