AHV JA INIMENE
Maie Remmel

Väga ürgse muinasjutu järgi lõi inimese Jumal. Nagu muinasjuttudega ikka, selgus lõpuks, et tegelikult käisid asjad teisiti.

Kui uusi maid avastati, selgus, et maailmas elab inimesi, kellest piiblijumalal aimugi polnud. Näiteks neegrid ja indiaanlased. Ja et on olemas inimahvid (esimese ehmatusega peeti neid kuraditeks). Uuriti lähemalt ajalugu ning loomade tekkelugu - ja sai selgeks, et piiblijutu järgi ei võinud inimene ega loomad kohe kuidagi tekkida.

Aga kuidas siis?

Kõige mõistlikum järeldus oli see, et inimene ei saanud alguse mitte savitükist, nagu jumalajutus kirjas, vaid ahvist. Nad olid juba silmaga vaadates sugulaste moodi. Mõned arvasid, et ahvid muutusid töökaks ja viisakaks - nii nad harjutasid ennast inimeseks. Teiste meelest said poegi ainult kenamad ahvid ja oligi lõpuks inimene käes.

Inimese tekke õige mõistmiseni aitas jõuda Eestimaalt pärit mees Karl Ernst von Baer (selle aasta veebruaris saanuks ta 199- aastaseks). Tema seadis järjele teaduse, mis väga täpselt loomade arengut uuris (arengubioloogia). Inimese ja ahvide veel sündimata järglasi uurides selguski, et inimesed on teisiti arenema hakanud ahvilapsed. Seepärast ongi ahvilapsed oma ema kõhus siiani rohkem inimese moodi.

Oi- oi- oi, mis jutt see on!

Jah, ega tõde siis alati meeldiv ole. Või tegelikult - mis sellest siis halba on - olla ahvi sugulane. Ahvid on vahvad loomad.

Aga kui see jutt sulle ei meeldi, mõtle ise välja lugu inimese tekkest!