VÄIKESE DINOSAURUSE LUGU
Guram Petriasvili

1.

Dinosaurused närisid aasal rohtu.
Nad olid väga suured elukad. Ma arvan, et igaüks võis olla vähemalt kahekümne elevandi suurune.

Oma suuruse tõttu olid nad väga laisad loomad ega viitsinud end isegi eriti liigutada. Nad seisid ühe koha peal ja kõigutasid oma pikki kaelu. Ainult siis tegid nad mõned sammud, kui olid maa ümberringi rohust täiesti paljaks närinud.
Nad muudkui sõid ja sõid. Mäletsesid ja mõnulesid. Neil polnud kuhugi kiiret. Ja kuhu neil oligi kiirustada, rohtu kasvas küllaga.

2.

Möödus aeg...
Sündisid väikesed dinosaurused. Ka nemad õppisid rohtu sööma, kasvasid suureks ning aina sõid ja sõid, rahulikult, kiirustamata. Kuid ühel päeval jättis üks väike dinosaurus söömise pooleli ja tõstis pea, sirutas oma pikka kaela.

Oi, kui tore see oli! Mis seal üleval toimub?
Väike dinosaurus nägi suurt sinist taevast. Taevakaar oli imeilus, seal seisis suur punane kera. “Ema, mis asi see on?”
Ema - dinosaurus näris aeglaselt rohtu ning ei kuulnudki poja küsimust.

3.

Väike dinosaurus kordas oma küsimust, kuid asjatult. Väike dinosaurus solvus. Ta eemaldus emast ja läks teiste dinosauruste juurde. Tal oli raske käia, sest pikk saba segas. See ulatus maani ja kiskus teda tagasi.

“Mis asi see punane kera on?” päris dinosaurusepoeg, kuid keegi ei võtnud vaevaks talle vastata.
Võib - olla dinosaurused ei kuulnudki oma väikese vennakese häält? Tema pea oli ju üleval, kael pikalt välja sirutatud, teised aga olid peadpidi maas ja näsisid rohtu.

4.

Väike dinosaurus kurvastas, läks eemale, istus maha ning jäi unistavalt taevasse vahtima. Ta ei pööranud punaselt keralt silmi. Kera liikus aeglaselt üle taevavõlvi ja puges siis silmapiiri taha peitu.
Läks pimedaks.
Dinosaurused jätsid söömise ning jäid sinnasamasse magama. Ka väike dinosaurus uinus.
Ta ei teadnud, et punane kera oli teda märganud. See punane kera oli päike.

5.

Päike oli juba kaua aega jälginud dinosaurusi ning oli, tõtt öelda, nende peale pahane. Need suured loomad olid päevad läbi ninapidi rohu sees ja ei pööranud ei temale ega ümbritsevale maailmale mitte mingit tähelepanu!
Nüüd oli päike rõõmus, et väike dinosaurus oli teda lõpuks märganud. Ja kujutage endale ette: ta rõõmustas nii, et tuli öösel vargsi väikese dinosauruse juurde ja suudles teda laubale.
Hommikul naersid suured dinosaurused: “Kuule, mis napakas laik su laubal on?” Päikese suudlus oli dinosaurusepoja otsaette jätnud kullavärvi jälje.

6.

Dinosaurused naersid laginal. Nad naersid veel sellepärast, et tema, rumaluke, kõõritab aina ülespoole vaadata. Rohi kasvab ju all, maa peal!
Dinosaurused naersid tükk aega. Siis aga lõid käega: milleks see asjatu ajaraiskamine! Ning asusid uue innuga rohtu näksima.
Ema - dinosaurus oli aga kurb ja pahane: miks just tema poeg nii rumal on!

7.

Väike dinosaurus ei teinud pilgetest väljagi ning proovis veel kord õnne: “Ema, ae, ema, mis asi see punane kera siiski on?”
“Ära räägi rumalusi, poja! Langeta pea ja hakka sööma,” kostis ema.
“Aga kui kaua me peame rohtu sööma?” ei jäänud väike dinosaurus rahule.
“Kuni öö kätte jõuab. Kui pimedaks läheb ja enam rohtu ei näe,” selgitas ema.
“Aga kui valgeks läheb, mida me siis teeme?” päris poeg edasi.
“Kuidas mida? Hakkame jälle sööma!” vastas ema.
“Tähendab elu pole midagi muud kui üks suur rohusöömine?” muutus dinosaurus nukraks. “Siis ma parem lähen...”

8.

“Kuhu sa lähed?” imestas ema - dinosaurus.
“Ma ei tea... Ehk oskab keegi mulle kuskil ütelda, mis asi see punane kera on.”

“Mitte kuskile sa ei lähe!” pahandas ema ja pani oma määratu suure ja raske jala väikese dinosauruse sabaotsale ning jätkas söömist. Väike dinosaurus püüdis kõrvale nihkuda, kuid asjatult. Siis võttis ta kogu oma jõu kokku, tõmbas ja - saba tuli otsast ära!

“Appi! Aidake!..” hädaldas ema.

9.

Suured dinosaurused hakkasid üleannetut taga ajama, aga kus seal enam! Sabata jäänud väike dinosaurus lausa tuiskas edasi nagu tuul!

Suured dinosaurused pöördusid aasale tagasi ning jätkasid söömist. Peagi unustasid nad sõnakuulmatu dinosauruse.

Ka dinosauruse - ema ei kurvastanud eriti. Parem, kui mul niisugust rumalat poega polegi, mõtles ta ning jätkas söömist.

Väike dinosaurus hulkus aga päris üksi laias maailmas ringi, janus ja näljane, ning jäi nii kõhnaks, et dinosaurused poleks teda enam äragi tundnud. Aga nendel polnudki enam mahti ärajooksiku peale mõtelda, nende isu aina kasvas.

10.

Ja vaat mis edasi sai. Armastusest väikese dinosauruse vastu kuumenes päikese pale veelgi ja tema kiired muutusid nii tuliseks, et nad kõrvetasid rohu ära.

Dinosaurused ei viitsinud uusi rohumaid otsima minna ja surid nälga.

Väike dinosaurus hulkus aga ikka veel mööda maailma ringi lootusega, et ehk ütleb talle keegi, mis asi see punane kera siis ikkagi on!

Öösiti käis aga päike vargsi tema juures ja suudles uinunud dinosaurust.

11.

Ühel hommikul ärgates nägi väike dinosaurus enda ees ilusat lopsakat metsa. Metsas oli selge veega järv. Väike dinosaurus vaatas järvevees oma peegelpilti ja tema imestusel polnud piiri. Kogu tema keha oli kaetud kullavärvi laikudega.

Dinosaurusest oli saanud kaelkirjak!

Äkki kuulis ta imelisi hääli. Ta nägi, et puuokstel istusid linnud ja teretasid teda oma vidinaga..

Kaelkirjak küsis neilt, ega nemad ei tea, mis asi see punane kera on.

“See on ju päike! Tema annab elu kõigile maa peal,” vastasid linnud. Nad teadsid sedagi, et kullavärvi laigud kaelkirjaku seljal on päikese suudlused, kuid seda nad ei öelnud. Äkki läheb liiga uhkeks!

12.

“Päike! Punase kera nimi on Päike!” hõikas kaelkirjak rõõmsalt ja hakkas kukerpallitama.

Näinud tema kukerpallitamisi, oleksid ta esivanemad ehmatusest veel kord ära surnud.

Kaelkirjak jäigi sinna metsa elama.

Ta käib ringi, pikk kael õieli ja kõigutab graatsiliselt oma ilusat keha.

Kogu metsarahvas armastab teda.

Kõige rohkem armastavad teda aga linnud, sest kui pilved päikese katavad, vaatavad nukraks jäänud laululinnud kaelkirjaku seljal päikesevärvi laigukesi ja hakkavad jälle lootusrikkalt lõõritama.

Guram Petriasvili. Pööningult leitud lood. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990. - Lk. 74 - 78.