TINASÕDUR JA DINOSAURUS
Sander Liivak

1.
Dinosaurus Tinnu läks tihnikusse jalutama. Vantsis ja vantsis, kohtas tibatillukest tinasõdurit.
“Tere hommikust, hobueeselvant!” tervitas sõdur. “Mis eeselvant!” solvus saurus. “Eesleid ega elevante ei ole veel olemas.”
“Oi, kui suur ja tark sa oled!” kiitis tinamehike. “Ütle, kas tinasõdurid on juba olemas?”
“Tina on küll, kuid õnneks mitte ühtegi sõdurit.”
“Aga kes siis mina olen?”
“Mäh! Sa oled... Tead mis, oled üks untsuläinud saurusemuna! Las ma katsun sind keelega. No näed! Liiga väike ja nurgeline. Ei anna minu Tiina munakestega võrrelda!”

2.
Tinasõdur tõmbas mõõga tupest: “Kaitse kolpa, koletis!”
“Sinu nuga on männiokas!” itsitas Tinnu ja ajas hambad irevile. “See ei tee mu soomusrüüle kriimugi.”
Sõdur ei kuulanud saurust, vaid vehkis oma tinamõõgakesega. Tinnu, kelle kannatus katkes, ajas lõuad pärani ja neelas kiidukuke karlõmpsti alla.
“Aii!” karjatas saurus. “Mis sa, suli, nüüd tegid?! Torkasid mu keelt nii, et ma ei tunne vist enam õieti, mis maiku on supersõnajala õied.”

3.
Sõdur aga eksles juba põhjatus kõhukoopas. Mehikesel hakkas umbne ja palav nagu saunas. Ta väsis, istus lõõtsutades maha ja vajus vööni limaloiku.
“Kas sa kuuled mind? Lase kohe välja! Muidu ma ei jõua kasarmusse õhtusöögile, kindlasti saan kindral Osko käest tutistada.”
Väike Osko tahtis pärast õhtusööki hakata tinasõduritega mängima, kuid märkas, et reamees Tiit on kadunud. “Emps! Kas sa mu Tiitu ei ole näinud?”
“Misukest Tiitu?” imestas ema.
“Tina - Tiitu. Kas sa ei tunnegi teda?”

4.
“Mina ei tea sinu tinakatest mitte midagi,” vastas ema, vaatas kella ja lisas: “Mine ruttu - telekast tuleb sauruste saade!”
Osko vudis pata - pata suurde tuppa ja istus põlvili vaibale. Saade juba käis. Parasjagu tegi üks ilmatu suur loom hambulise suu lahti ja lõrises. Osko võpatas ja haaras klaaskausist karamellkommi. Magus sülg kustutas hirmu.
Ekraanil oli juba uus saurus, veel jubedam kui eelmine. Hiidloom hakkas vähehaaval sulama nagu kevadine lumememm: kõigepealt kadusid esimesed jalad, siis tagumised, seejärel sakiline saba, lõpuks sarviline pea. Pallikujuline keha veeres kaljuservale. Taevas sähvis välk, mürises kõu, vihma hakkas tulema nagu oavarrest.

5.
Maa värises, saurusepall kukkus kuristikku katki kui küps kookospähkel. Tulipunast sisu purskus laiali igasse ilmakaarde.
Osko süda kloppis metsikult. Poiss püüdis põgeneda, kuid tundis, nagu oleksid ta jalad põranda külge naelutatud. Äkitselt kadus pilt ja tuba jäi pimedaks.
“Elekter läks ära!” hüüdis keegi esikus. Varsti astus tuppa ema, küünal käes.
“Ossu, mis sul viga on?” küsis ta. “Miks sa värised - ega sa ometi haige ole?”
Osko ei vastanud. Ta nuttis. “Lähme tuttu,” rahustas ema. “Täna enam telekat ei näe. Aga homseks teevad elektrionud kõik korda, eks ole?”

6.
Keskööl käis elutoas püssipaugu moodi kõmakas koos klaasiklirinaga. Kogu pere ärkas ja tormas vaatama.
Elekter oli tagasi tulnud, kõik lambid põlesid. Teleekraan oli purunenud kildudeks, kauss samuti. Kommid vedelesid vaibal, nende keskel limane tinasõdur.
“Tiit!” hüüatas Osko. “Kus sa nii kaua olid?”
Uksekell helises. Hommikumantlis naabrionu oli arvanud, et köögis lõhkes gaasiballoon. Naabri kannul tuli arst, tema taga tuletõrjuja, siis politseinik ja trobikond sõdureid. Elutuppa vooris rahvasumm. Osko imestas, kuidas nad kõik ära mahuvad. Tuba muudkui paisus - andis juba spordihalli mõõdu välja. Uksest oli saanud kõrge värav, kust tuli lakkamatult uusi käratsejaid.

7.
Korraga jäid kõik vait: väraval seisis tohutu dinosaurus. Uksekell oli kasvanud häirekellaks, ent helises edasi.
“Ossu, tõuse üles!” hõikas ema. Üleni higine Osko avas silmad. Äratuskell oli seitse läbi. Voodi ees vedeles tinasõdureid, riiulilt vaatas vastu eilne sünnipäevakink - rohekas plastist mängusaurus.
Osko korjas sõdurid kokku ja pani karpi. Üks oli puudu, kuid enam polnud aega otsida - tuli kooli minna.

Hea Laps. - Nr. 4 / 1995.